Kitarrimuusikas 2004 levis viirusena sündroom, mida kutsutakse "keeruliseks teiseks plaadiks". Paljud eelmise aasta üllatajad nagu näiteks The Hidden Cameras, The Polyphonic Spree, The Unicorns, avaldasid nüüd materjali, mis oli vaid tugeva debüüdi vesisem lahus - igas mõttes sama, aga lahjem. Kahjuks tuleb sellesse ritta paigutada ka Interpol, kes jääb teisel plaadil kindlaks oma nurgelisele ja pisut häälest ära post-pungile, kuid laiendamata muusikalist paletti ei suuda ka pakkuda midagi uut.
Interpol on vastupandamatu siis kui jääb mulje, et nad lugu alustades ei tea täpselt, kuhu nad tahavad välja jõuda - kuulake siit "Slow Handsi" või "Narci" ja te mõistate, et teatud ootamatu dramaatiline pööre (nagu lõpueelne järsk süzheemuutus filmides) on alati olnud Interpoli maagia üheks põhjuseks. Halvimail hetkedel aga tundub Interpol olevat käima unustatud diskopungikollektiiv, mille programmis pole ühtki võimalust inimlikuks veaks (“Length of Love”, “C’mere”). Väsimus saabub tükk maad enne lõppu, kuigi plaat pole väga pikk.
Kas sportlast saab süüdi mõista selles eest, et ta ei suuda ületada iseenda maailmarekordit? Interpoli debüütplaat “Turn On the Bright Lights” on grandioosne, teine album aga pelgalt “normaalne”. 6
Interpol
“Antics”
(Matador)
