Priit “Julm” Juurmanni, Taavi Kerikmäe ja Tanel Rubeni kuldne trio Broken Time Orchestra ja nende esimene kauamängiv tuleb seega õigel ajal ja püüab loodetavasti rohkem tähelepanu, kui ta oleks seda teinud mõni aasta tagasi ilmudes. Ja põhjusega, sest kuulata on siin üht koma teist. Mina näiteks leidsin minimalistlikku Detroidi techno-souli, deep house`i introvertset voolamist ja meeldivalt kaootilisi rännakuid biidimaastikel. Närviline, veidi õõnes ja  melanhoolne nagu jõude seisvad vabrikuhooned, mis hoolimata oma kriitilisest lagunemisjärgust suudavad endiselt mõjuda majesteetlikult. Suurlinlik mikstuur dekadentsist ja innovatiivsusest.

Ja need vokaalid. Kui Eesti elektrooniline muusika ei hiilga just tihti kõrva nuumavate vokaalpartiidega, siis Broken Time Orchestra on meeldiv erand -  nii Bryan Chambersi lauldud "Paradise” kui Max`C häälega “Keep on Movin`”on R&B nii nagu see peaks olema , “Love Is Stronger Than Pride” Hedvig Hansoniga peaosas lisab veel ühe särava virmalise Põhjamaa nu-jazzi taevasse ja mein Gott! “Mein funk” on alles lugu või mis! Üligruuvilt astuv broken-boogie-P-Funk on kindel tantsupõranda väristaja ja Marju Kuudi stiilipuhas etteaste tõestab järjekordselt, et pesuehtsa souli-diiva leidmiseks ei pea kaugekõnet võtma – meie oma best kept secret, kelle elukogemus ja elurõõm seljatavad iga kodumaise pop- ja jazz-tähekese.

Unustage Lääne-London. Siit tuleb Lääne-Tallinn. 9