Nädala album: Eile klubis: lauldi eesti keeles
On üks osa Eesti muusikast, millele kuluks ära kaardistamine. Algus- ja tõukepunktide ning ulatuse määramine. See on popmuusika, mille taust, põhi ja allikad on klubimuusikas. Või vastupidi: klubimuusika, millel on selge popi ambitsioon. Ja ma mõtlen siin just angloameerika klubimuusika tausta. Kesk-Euroopa biidiga pop oligi 90ndatel meil valitsev muusikavool ja tänaseks on ta vajunud perifeeriasse, vajaks niisamuti kokkuvõtet ja korralikku annaalidesse kandmist, kuid praegu lainetab just house’i, tekno, elektro, drum’n’bass’i, hiphopi ja tänava-souli kandamiga popmuusika. Ja mis selle kaardistamisel veel oluline: see on eestikeelne. Järelikult ilma igasuguse isuta jõuda koduvabariigi klubidest, raadiost ja Youtube’ist kaugemale. Huvitav oleks juba neile kriteeriumidele vastava muusika üles lugemine: alustada tuleks vahest HU?-st (või veel varasemast), viimasest ajast sellised lood nagu Tanel Padari ja Paul Oja “Maailm keerleb”, DJ TT ja Jaan Lehepuu ning Marco Tasane (viimased on natuke päkapikud), Lest Diet ja Jarek Kasari “Millalme”, hiljaaegu ringlema hakanud tantsumiksid Epliku ja Marten Kuninga lugudest, kindlasti sobitub siia ka ENSV-aegsete poplugude töötlemine diskoversioonideks, ja nii edasi.
Registreerida võiks seda valdkonda põhjusel, et ta asub pisut hämaral eikellegimaal, üdini omaks ei võta teda ei pop- ega klubimaailm, tal ei puudu mitte ainult ümbritsev skene, vaid ka keskpunkt. Eestikeelsel klubipopil ei ole oma raadiosaadet, seeriapidu, liidrit, plaadifirmat ega internetisaiti ja nii on oht, et selline liikumine hajub ajaloo jaoks lihtsalt ära.
Inimene, kes kandideerib vakantsele, kuid töötasuta ametikohale – Eesti klubipopi valvur –, peaks värsketest plaatidest kindlasti kirja panema Planeedi debüütplaadi “Ajamasin”. See on eestikeelne drum’n’bass. Nii üleni eestikeelne, et isegi sämplid ja sämplite kohti täitvad vokaalkatked (“Robotid ärkavad ellu”, “Elekter, elekter”) on emakeeles. Kogu plaat on mahe, pehme ja õhuline drum’n’bass, mis oma idüllilt ja ulmetemaatikalt on kui ületunnine pikendus HU? esimesele hitile “Kosmos”. Artistinime Planeet taga toimetava M. Saare (varem olnud tegev tandemis DJ Whirl & Mayer) käsitööoskus on tubli, muusika tuksub ja sõidab nagu drum’n’bass ikka, kuid jääb sellisele mõnesse muusikaprogrammi eelnevalt sisseseatud näite-muusika tasemele. “Ajamasin” ei proovigi midagi uut leida, kihte ja peidetud teemasid lisada, rongisõidu roiutavast unerütmist välja, eemale ja kaugemale raputada. 5/10
Emakeelse klubimuusika ajalooline keskus on Rakvere plaadifirma Lejal Genes. Nende sammud vastavas sfääris küünivad ehk isegi HU?-eelsesse aega – peos oleva kogumiksarja “Higha Collection 7” esimene osa ilmus juba 15 aastat tagasi. Kenal kombel on Rakveres aastaid multikultuurset Londonit mängitud – nende ampluaa ulatub reggae’likust muusikast UK garage’i ja street soul’ini ja nende üha laienevat produtsentide ringi toetab üha suurenev kamp räppareid. Def Räädu andamite kõrval kuulub eestikeelse klubimuusika varamusse kindlasti ka Öökülma tech-hiphop “Viski”. Värskelt aruandeplaadilt on jutuks oleva muusikaala jaoks tingimata oluline Inztance’i ja Lordi “Hüpake”.
Aeg, mille jooksul on Rakveres moodsat tantsumuusikat tehtud, mängib end “Higha Collection 7” puhul suurimaks etteheiteks. 15 aasta jooksul võiks olla kujunenud juba sedavõrd palju oskusi ja ülbust, et see sümpaatne skene tungiks kaugemale oma eeskujudest. Uus kogumik näib aga ajast maas olevat, isegi ühte sammu astumine – sellesamase Londoniga siis näiteks, sealse hüpersouli või bassimuusikaga – tunduks väljakutsuvam ja sündmuslikum. Ma sisendan endale siiski leplikkust, et ju on 21 looga seinast seina sirutuv kogumik kogu Lejal Genesi potentsiaali suhtes pealiskaudne. Et tummisema aimu seal liikuvatest ja maailma muuta soovivatest ideedest saab Rakvere meeste albumitelt ja EPdelt. 7/10