Nädala album: Europopi helidega lauluväljaku-indie
Brandon Flowers “Flamingo”
(Island)
Mul on tunne, et kui “Flamingo” oleks mu esmakohtumine Brandon Flowersi muusikaga, tulnuks järgnev jutt kindlasti palju pealiskaudsem kui nüüd. Kuigi selline pinnapealne tuleb seegi plära. Eks see plaat ole samuti pisut selline. Popmuusika, mis leevendab seda elamise valu, ja kui sellesse uskuda, siis natuke ravib ka.
Aga asjast – paar aastat tagasi ei teadnud ma isegi tema nime, olgugi et kõik tema bändi plaadid olid olemas. Tundus kuidagi mõttetu vaev jätta meelde mingi järjekordse “the” bändi ehk siis The Killersi liikmete nimesid.
Neli n-ö sammu pidi ikka enne astuma. Äkki viitsite ka?
The Killersi debüütalbum oli korralik pauk tantsu-indie’t. See oli justkui appikarje võõrast magamistoast kell viis hommikul.
Järgmine teos oli juba samm sinna, kuhu lähevad ainult julged. Anton Corbijni mustvalged fotod kusagil tühermaal. Ülevad meloodiad, habemed ja kaabud. Siia oleks võinud juba hariliku pliiatsiga alla kirjutada “U2”. Kuid ei, see oli, ühte Killersi vana lugu tsiteerides, “Glamorous Indie Rock’n’Roll” rõhuga G-tähega sõnal.
Ja siis hakkas Brandon Flowers&Co (ma endiselt ei tea peast, mis on The Killersi näiteks kitarristi nimi) lihvima seda tõeliselt suurt, päriselt võimast, isegi tuhandesse võõrasse magamistuppa mittemahtuvat teost. Sellist esmaklassilist staadioni-indie’t. Alles siis vaatasin, et oh, mehel on tõsi taga.
Nii, ja nüüd on neljas faas, Brandon Flowersi, ütleme, doktorikraadi kaitsmine üleva popmuusika alal sihiga sinna a-ha poole.
Mina pole Las Vegases käinud. Aga nüüd natuke olen, sest tundub, et Las Vegase esimese kasiino nimeline “Flamingo” ongi Brandon Flowersi kummardus oma kodulinnale. Linnale, kuhu popmuusikud tulevad lõpetama oma karjääri, nagu jalgpallurid tulevad oma karjääri lõpetama USA liigasse. Tagasivaade sellele The Killersi debüüdile. Patukahetsus ja andeksandmine. Mulle tundub, et Brandon Flowersil pole paljukiidetud mängupealinna kõrtsidesse asja veel nii pea. Ennem teeb mõni Eesti bänd kontseptsioon-albumi Lily baarist.
Ah, ongi aeg kuulama hakata – kõlab kõik see ülalmainitu – peamiselt Stuart Price’i dirigeeritud europopi helidega melanhoolsel moel täie võimsusega ükskõik, millise lauluväljaku täisplatsil. 9
