Nädala album: Kaks Juhanit ja roki- ja džässilegendid
Sibul/Sooäär/Kelp/Lillepea “Juhan” (AVA Muusika) / Jaanus Nõgisto & Tõnu Timm “Eesti Kuningriik” (Elwood)
Mis on see müütiline Eestimaa kuldaeg ehk “Eesti Kuningriik, vana ja vaba, sinu metsade juured ja müha” (Juhan Viiding) ja sellele järgnenud meeleheitmine, mil “siis nägid, kui võõras sa olid / su oma kodumaal, / siis nägid, kui õnnetu olid / su enda rahva ra’al” (Juhan Liiv)? Selle teemaga tegelevad kaks suurepärast eesti tippmuusikute poolt tehtud plaati.
Improkitarristi Jaak Sooääre kirjutatud laulud Juhan Liivi (1864–1913) luuletustele on nagu “Rehepapi” porine maantee ja madalpime lörtsine taevas helikeeles. Sibula kahisev, surutud hääl ja eesti keelte vaimus helisevad akustilised kitarrid annavad võtme, millega uks muusikasse avada.
Mitte et see uks kergesti avaneks. Mina kogesin, et “Juhaniga” peab enne kokku kasvama, et ta hinges tähendusi sünnitaks ja seal liigutama hakkaks. Aga kindlasti on palju neid, kelle tundlik süda kohe vastu kajab. Siis kaob ajanihe Liivi/Sibula/Sooääre vahelt ära ja jääb järele Eesti asi – see teadvuse sügavikus asuv emaplaat, millele toetub meie rahvuslik olemus.
Nõgisto/Timmi “Eesti kuningriik” ajab päikesepaistelisemat ja samas naiivsemat rida. Nimilaul “Eesti kuningriik” on kirjutatud akustilises ledzeppelinlikus võtmes Juhan Viidingu (1948–1995) tekstile. Kogu plaadi muusika on mõeldudki mõnusa meeleolu tekitamiseks ja teeb seda hästi, vaid akustiliste keelpillidega (kuid ilma viiulita) ja ilma löökriistadeta. Muusikud laenavad eesti rahvalaulust, Skandinaavia rahvamuusikast, Ameerikast kantrist ja bluegrass’ist ning segavad need sundimatult kokku.
Tõnu Timm nõristab ohtralt magusaid noote ja tema jäääärsed palad on selgelt eristuvad. Nõgistost taas on raske mõelda ilma Ruja, progemuusika ja Led R-i kontekstita. Nagu selgub, suudab ta ussina vanast nahast välja pugeda ja iseennast uuesti leiutada. Siiski leiab mõlema siin mainitud plaadi pealt zeppelinlikke motiive, mis neid omavahel armsasti seovad.
Kahte plaati ühendab peale Juhanite veel fotograaf Mats Õun, kes on teinud kaanepildid mõlemale plaadile, mis tonaalsuselt ja meeleolult jutustavad sama lugu kahest eri kohast samal ajajärgul. “Juhanil” madala tormitaeva alla maadligi surutud Eestimaa maastik, mille rohelus sisendab mustadest pilvedest hoolimata lõppematut, maast kasvavat elujõudu; Nõgisto ja Timmi muigvel, veiderdav, koloreeritud muusiku(te)portree 19. sajandi keskpaiga stiilis, mandoliini ja resonaatorkitarriga meenutab möödunud aegade nipernaadilikku nägu. Mõlemad plaadid olgu soojalt soovitatud. 8/10 ja 8/10
