Eelnevat arvesse võttes tekib albumil siiski ootamatult põnevaid momente. “Flow Boat” kõlab kui Jaydee “Plastic Dreamsi” kaasajastatud versioon, millest tõotab tulla L-OW nime all väljaantud seeriale vääriline järg ning ehk isegi väikest viisi hitt Euroopas toimuvatel techno-üritustel. “Infinite” ja “Section Zero” teevad koos kummarduse üheksakümnendate lõpul ilmunud G-Mani albumi “Beautiful” suunas, rokkides minimalifännidel õigel ajal õiges kohas kas või sokid jalast. Sama põhjalikult võiks klubis tümakasõpru raputada vana kooli house’i simuleeriv “Ray’s House”.

Kahjuks on albumi sügavam pool ühtlasi igavam. Sisekaemuslikud “Slide”, “Untitled3” ja “Inside” pigem teesklevad meditatsiooni. Asend on sisse võetud, kuid mõte rändab pigem uute pluginate allalaadimise teemadel. Kohast, kus võiks laiuda imedemaa, leiame hõredalt asustatud ääremaa ja seda, mis teisele poole piire jääb, meil aimata ei lasta. Nõnda võib “Reflectionsi” anonüümsena mõjuvat, kalkuleeritud ja improvisatsioonitut kõla soovitada suviseks värskendavaks kümbluseks külma duši asemel. Aga miks mitte “lugeda” plaadil leiduvaid helisid samamoodi nagu valemeid matemaatikaõpikust, mille kasutamise leidlikkus ja tasuvus sõltuvad juba edasistest kasutajatest? 5/10