Nädala album: Kuidas moos kommi sisse sai
The Horrors “Skying”
(XL)
The Horrors on oma Dalstoni prooviruumist välja roomanud, ilme nagu Adamil filmis “Blast From The Past”. Nagu mees, kes on veetnud 35 aastat pommivarjendis ning mõjub seetõttu tänapäevasele pragmaatikule oma arhailise viisakusega esmalt kummastavalt, siis aga tõeliselt romantiliselt. The Horrorsi albumiga “Skying” on sama lugu. See on tulnud 80ndate koorekihi suursugususega. See on tulnud päris tõsiste kavatsustega. Aga jumal teab, mida mõtlevad need, kes ootavad vaid musta silmapliiatsit, ägedaid tagisid ja väljundit oma hilisele teismeea ängile. Parem ärge oodake midagi. Eelneva “Primary Colours’iga” võrreldes on asi päris tõsine, aga siiras. Ütlen kohe ära, et need, kes otsivad oma Tumblri Hedi Slimane’i fotopostitusele muusikalist kaaslast, peavad pettuma. Sest “Skying” on tõsine 80ndate tumepopi värk veidi tõsisematele inimestele. Muusika kuulamiseks, mitte poosiks. Pigem nending kui argument. Stiil, millel on ohtralt täidist.
Ma haistan teleportatsiooni ajas. Tundub, et enne kui poisid müramasinaid, plokke ja pille katsetama asusid, käisid nad ka ajarännakul Hacienda kõrghetkedes, Bowie, Simple Mindsi, Stone Rosesi ja isegi Oasise kontsertidel. Seejärel püüdis Horrors asjale läheneda rustikaalselt, kolides oma asjadega Devoni lähistele. Sellest sündis vaid “Moving Further Away”, mis on urbanistlik appikarje lähima Londoni-transpordi järele, mis peaks sinna ideaalis suunduma mööda Autobahn’i. Seejärel lukustas Horrors end Dalstoni stuudiosse, et marineerida uut albumit Londoni kastmes. Krautrock’i kraanid keerati kinni. Albumituuri giidina kirjeldaksin eelseisvat reisi järgmiselt.
Avaloos “Changing The Rain” tõmbame pähe kalamehemütsi, et koos Ian Browni ja Reniga kõrbepimeduses baggy-biiti taguda. Loos “I Can See Through You” jälgime, kuidas Faris Badwan toob oma häälde parimad Bowie varjundid. Ärkame “Endless Blue’s” ja arvame end esmalt olevat USA ontlik dreampop’i bänd (umbes nagu The Meeting Places), kuid järsult viskume manic-street-preachersilike vihaste kitarrilainete teravatele harjadele. “Dive In’i” saatel sooritame keelatud skinny dipping’u otse tähistaeva ja selle peegelduse vahel. “Still Life’i” saatel tembeldame mällu 2011. aasta kõige imalamad hetked, et vanaduspõlves neid meenutades oleks soundtrack varnast võtta. Loos “Wild Eyed” kalduvad psühhedeelsed unelmad äärmustesse. “Monica Gems’i” vormis meenutame 1994. aasta “Dog Man Star’i” parimaid hetki ja kogeme Brett Andersoni hingematvat glamuuri, mõistes, et maailmas ei ole jätkuvalt ideaalsemat meest. Selle garantiiks on signatuurhäälitsus “waaa haa”, mis tuleb Badwanilgi hästi välja. “Oceans Burning’u” ajaks on keha ja meel elamustest niivõrd läbi, et jõuetult maha kukkudes on ikka tunne, et vajud lõputult läbi maakoore selle tuumani.
Horrors sai just ühe elu juurde ja pääseb lõpubossist esimese katsega mööda. 8
