La Roux
„La Roux"
(Polydor)
Emotsioonid toodi elektropoppi tagasi.
Mis on ometi duode comebacki saladus? Eelmine aasta The Ting Tings ja nüüd La Roux. Kas kombinatsioon „sünt ja naislaulja" on asendamas traditsioonilist „meeslaulja-kitarr-bass-trummid" ühendust, kui parimat ajatu muusika loomise vahendit?
Pärast kõiki neid meediahoorade Britney Spearsi või Lady Gaga armetuid katseid teha elektropoppi, sähvatas järsku eikuskilt Elly Jacksoni ja Ben Langmaidi duo, millel on kõik eeldused olla modernse aja inimlik Eurythmics. Ben on küll märksa tagasihoidlikum kui Dave Stewart ja laseb androgüünsel Ellyl särada, ent võluval kombel on muusika kalgi, külma ja metalse Eurythmicsiga võrreldes pehmem, soojem ja siiram. Kui Annie Lennox kõlas enamasti haavamatu supernaisena, siis Elly kõlab nagu haavatav meeleheitel armuke, olles intervjuudes tunnistanud, et plaat räägib tema nurjunud, obsessiivsest armastusest
La Roux trump oma ülalmainitud konkurentidega võrreldes ongi emotsiooni tagasitoomine elektrosse, mis asetab ta klass kõrgemale. The Beatles, Pet Shop Boys, Nirvana, La Roux: jah see debüütalbum tõestab nende kuulumist sellesse popklassika paremikku. Sest kirglikud ja ajatud hetked tekivad muusikas ainult juhtudel, kui kuulatu suudab sind veenda, et ta on valmis surema nende ideede või viha nimel, millest ta laulab. Muusika võib olla lihtsalt kaasakiskuv, aga kui sõnad ja esitus lisavad läbiraputava emotsiooni, siis muutub see transtsendentseks, aeg ja ruum kaovad ning sa oled fucking 58ndas dimensioonis. La Roux lood „Quicksand" ja "Colourless Color" mind sinna viivad.
Kui Elly laulab/kurvastab "Early nineties décor, it was a day for, we wanted to play, but we had nothing left to play for", siis ma ei tea absoluutselt, mis ta sellega mõtleb, aga ma tean, et need on sõnad mis kummitavad mu peas veel päevi ja tunduvad kõige kurvemad, mida ma kunagi kuulnud olen. Äraväänatud häälega „Am I your possession? Am I in demand? Oh, when you turn to me, I'm in the quicksand" fläshib ajusse kõik enda kirehetked, mis on võimatult palju haiget teinud. Kuna isegi halvimad lood sel plaadil on sama head kui parimad Kylie "Feveril", siis olen ma relvitu ja tunnistan, et aasta 2009 esimene perfektne popalbum on lõpuks ometi siin. 9
