Vaadates tagasi Leslie Laasneri (aka Leslie Da Bass) pikale karjäärile, tekib mõnevõrra ootamatu võrdlusmoment Vaiko Eplikuga. Mõlemad muusikud on kahtlemata andekad ning pulbitsevad muusikalistest ideedest. See aga ei tähenda, et iga väljapulbitsev idee suurepärane oleks. Nii on näiteks Eplik teinud kosmoseodüsseialike oopuste vahele lõbusaid, aga kiiresti ununevaid projekte, nagu Koer. Laasner aga superhittide („Depressiivsed Eesti väikelinnad”) kõrval kergekaaluliste vahepaladega („Kassatšekk”) kummi lõdvemaks lasknud.

Seda silmas pidades on „Direktor” raskesti kategoriseeritav, sest on täis talumatult pinnapealseid lugusid. Pinnapealsusega paistis silma ka HU?. Kuid mis HU? puhul oli köitev, muutub „Direktoril” pikapeale tüütuks. Milles siis asi? Laulukirjutus ja produktsioon on ka siin keskmisest parem. Kuid milles Laasner põrub, on selle materjali esitamine – artistlik kvaliteet.

Albumi avalugu „Päeva muredest must” astub mõnusalt hämaras rütmis ning keerutab lennukat refrääni. Loo atmosfäär ja ülesehitus kerib ja kerib tantsulist maagiat, kuni siseneb Laasneri vokaal ja loo kosmosest maa ­peale tõmbab. See kõlab liiga koduselt, liiga tavaliselt ja emotsioonitult, samal ajal kui ülejäänud lugu justkui nõuaks piinatult ekstaatilist vokaali. See nõuaks Prince’i, kelle pisemgi ohe tekitab erutusjudinaid.

Sama probleem on albumi humoorikates räpilugudes („Taon plekki kokku”, „Oma elu gängster”, „Isa on siga”, „Vanakooli mehed”), kus Laasneri vokaal kuidagi eriti kohatult kõlab. Lood, mis muusikaliselt on päris kihvtid, vajaksid mõnd ilutulestikuna paukuvat MCd. Laasneri esituses aga puudub karisma, mis nutika, kuid võrdlemisi lihtsa teksti veenvaks muudaks. Samas on neis lugudes hitipotentsiaal olemas, sest ilmselt meeldib see nooremale publikule, kellele ainuüksi naljategemisest muusikas piisab.

Kokkuvõtvalt peabki tõdema, et võrreldes eelmise plaadiga „Times New Roman” on Leslie üllitanud palju kergekaalulisema albumi. Muusikaliselt ei näita ta end piinatud geeniusena, vaid nutika poparhitektina, keda saadab ilmselt edu. Kuid see edu on kätte võidetud liiga kergelt, mistõttu muusikagurmaanidele „Direktor” pikemat huvi ei pruugi pakkuda ning ununeb pea, nagu Epliku Koer.