Nädala album: Luuletaja ja räppari vanglaplaat, tugeva ja eksleva peaosatäitajaga
Beebilõust “32 Kuupi”
(Legendaarne)
Oli ammu selge, et Andrus Elbing on suurepärane luuletaja. Lugege ise, enne kui vastu hakkate vaidlema. Kas Beebilõust kui karakter Andrus Elbingu mõtteid piisavalt veenvalt edasi suudab anda, oli teadmata, sest enamiku Eesti MCde probleem on just see, et tekst võib-olla küll vaimukas ja terav, aga esitusstiil on selline, nagu loeks paberilt maha — elu pole sees. Beebilõusta aga võib küll uskuda. Mina usun. Juba plaadi esimene lause ikka ja jälle painab mind üks küsimus, kes ja miks ma olen reedab, et Beebilõust ei ole lihtsalt oma seiklustest rääkima tulnud.
“32 kuupi” on suuresti vanglaplaat, isegi pealkiri viitab kinnipidamiskongi suurusele.
Tsooni suhtes kumab siin läbi kahetine suhe.Ühest küljest on tsoon nagu kõvade meeste kool, mille läbimine teeb mehest mehe (“Retsi tee”), teisalt koht, mis alandab su looma tasandile ja võtab viimase väärikuse (“32 kuupi”).
Linna (ehk laiemat maailma) kirjeldab Beebilõust kui džunglit, kus valitsevad džungliseadused, ja ennast kui ühemehelist militaarüksust — sõdurit, kes sundolukorrast välja rabelemiseks peab seda seadust rikkuma. Kõlab mõneti lihtsa õigustusena, ehk siis tegelikult on ju iga Robin Hood tavaline maanteeröövel, kellele rahvusromantiline foon on andnud kangelase aupaiste. Samas, Andrus Elbing on oma patud kinnipidamisasutuses lunastanud, ja millisel kujul tema räpp-karakter Elbingu elust nüansse valida võtab, on tema enda teha.
On täpsustamata jäetud, millise linnaga on tegu tervel plaadil üles astuva “Pimelinna” kujul, aga see polegi tegelikult oluline. Pimelinn on allegooriline linnaruum, mis on sellele linnadžungli võitlejale nii liitlaseks kui reeturiks. Linn, mis on samuti vangla, lihtsalt veidi suurem ja traadist aiata. Kus kehtib samasugune sõjaseadus ja kus ellu jäämiseks tuleb ennast kehtestada (“Pimelinn”). Pimelinn võib aga olla ka sõber ja varjata sind suurema kiskja eest kriitilisel hetkel (“Jooksnud sitaks”). Linnadžungli maailma sobib ka Beebilõusta teine alter ego hunt — vanglas loomaks muudetud inimene, kellele on jäänud vaid instinktid (“32 kuupi”).
Muusika osas on enam ja vähem õnnestunud biite, aga Beebilõusta enda karakter suudab kõik tervikuna koos hoida. Selgelt eristub singlilugu “Mendid”, mis on nagu pop-variant Gertrude Steinist oma hüpnootiliste korduste ja suurepärase flow’ga, meenutades M.O.P. või Mobb Deepi aeglast ja urisevat stiili. Sõna “mendid” saab siseriimis omamoodi mantraks, suguharu sõjahüüu kooriks, mis raamib nimelise kättemaksu mitmetele politsejõudude töötajatele. Keegi ei soovi niimoodi folkloori sattuda, see on küll kindel.
Mitmel korral Beebilõusta plaadi seltskonnas jutuks tulles olen kohanud lauset “mulle Beebilõust ei meeldi” (millele ei ole kordagi järgnenud ühtki selgitust) ja ma mõtlen kergendusohkega: õnneks. See veel puudus, et ta kõigile meeldiks. “Tõde on haruldus”, öeldakse siin plaadil, ja seetõttu ilmselt paljudele ka võõristav. 8/10