Vokaal (Erkki Tero, Annie Rist) on siin plaadil üks sedasorti tasapisisuse märke. Küllap foonil, instrumentaaltekstuuri ühe trillerdava elemendina ongi ta siin üldjuhul okei, kuid suurt kusagil ei jaksa ta kanda meloodiaid tõeliselt huvitavaks, kehtestada end ekspressiivses võtmes, luua illusioone, mängida või intrigeerivalt teeselda. “Tuuletõmme”, Ele ja Kaja Kõlari kunagise laulu uusversioon, on ehk parim popteema siin plaadil, aga sädemeid ei lenda ja leeke ei kerki. Samal ajal jätavad arranžeeringud just hääle alailma esiplaanile, paljus vist ka seetõttu, et sedamoodi kostavad laulutekstid paremini kätte ja 3Pead on oma moodsa produktsiooni kiuste väga sõnalised, püüdlikult luulelised. Sedamoodi kujuneb kokku võrdlemisi steriilse läikega viisiketas, sümboleiks sellised alalhoidliku pieteeditundega kokku pandud sentimentaalsed folk-hõllandused nagu “Armastuse valgus” või “Soovide puu”.

Teine ja minu maitse jaoks isegi häirivam probleem on rütm. Nii mitmegi loo alguses on hetki, mis annavad lootust triivimiseks mis tahes suunas. “Poolel teel” läheb liikuma nagu Yes, “Transmitter” jällegi lohistab jalgu natuke dub-vaimus. Kuid tihtipeale tuuakse kõiki neid lahtisi otsi sõlmima-suretama igav ja füüsilise toimeta biit, omamoodi tuimestav ja tsementeeriv. See on rütm mitte tantsimiseks, vaid äkiliste liigutuste vältimiseks, indie-roki raske pärand.

Kusagil seal närvilise hea maitse ja kultuurilise korrektsuse lademete all kõlab hetketi asju, mida tahaks rohkem kuulata, mida sooviks muusika enese reeglipäradest vabaks lasta ja taevasse lennutada – Janek Murdi kitarr loos “Poolel teel” näiteks. Aga need hetked on siin ja seal laiali ega jäta kogusummas sellest vagurast plaadist teab mis päästvat järelmaitset. 4/10