Alles lõpulugu “Jubilee (Don’t Let Nobody Turn You Around)” tõi kohe päikese silma – Womacki kaheminutine kehastumine batuudil kareldes gosplit räuskavaks Zig&Zagiks pööras mu nimelt ümber, uuesti kuulama. Ja adusin, et eks ma olin end pettuma programmeerinud ka. Mitte isegi niivõrd seeläbi, et ootasin Albarni-Womacki koostööst uusi “Stylo’sid” (mu lemmiklugu Gorillazelt, kes on mind muidu vähem huvitanud, kui nad idee järgi võiksid; aga nii kipub kogu Damon Albarni toodanguga olema). Või üldse midagi teravamat ja hea maitse suhtes ülbemat (mu lemmik-Womack on 80ndate lõpu kriiskavasündine kaver toonasest pophitist “Living In A Box”). Pigem tekkis mingi lähtevimm, lugedes kõiki neid arvustusi, mis vestsid legendi väärikast tagasitulekust noor(ema)te kuldkäte toel, õilistavate kannatuste karastatud elutarkusest, soulist ja hingest – see on üks neid popkultuuri igikorduvaid narratiive, mis postuleerib “pärismuusika” olemuse ja millel samas pole muusikaga suurt midagi pistmist. Sest sellise retoorika tuules album ise ju peab meeldima, eks ole.

Ja nagu ikka lootsin, et album võidab mu vimma, et muusika võidab, et kogu haibi kiuste liigutab see mind ikkagi. Aga asjaosalised poleks nagu eriti üritanudki pingutada. “Love Is Gonna Lift You Up” on ikka juba lausa sült, mis kuskiltmaalt kõlab kui “Lehmapiim on investeering”. Ent samas ometi – ajapikku kuulen üha enam hetki, mil Womacki laul(mine) taustatapeedi pea täiesti katab. Enim ikka duettides, mis on vastastikku rikastavad: “Dayglo Reflectionis” läheb hipsteriprintsess Lana Del Rey mulle senisest rohkem korda ning “Nothin’ Can Save Ya” äratab huvi Fatoumi suhtes (ja on see teine ikka Womack, mitte Jimmy Scott?). Ehk tuleb remiksplaat põnevam? Vihmasesse suvesse see praegune muidugi sobib, aga mis kompliment see ka on... 6/10