Mida siis akadeemikute perest pärit ja klassikaliselt haritud Julia omal uuel albumil teeb? Antiik-Kreeka tragöödiad, nagu kahe eelmise puhul, teda sel korral ei inspireerinud, vaid hoopis 40ndate Pariis, mille miljöö ta tänapäeva Los Angelesse, oma kodulinna, toob. Aluseks Colette’i romaan “Gigi” ja selle järgi 50ndate lõpul vändatud muusikal.

Siinkohal tuleb tõdeda, et muusikal kui niisugune on võtmesõna ka kahe teise olulise selle aasta albumi juures, milleks on loomulikult Mart Avi “After Hours” ja Dean Blunti “The Redeemer”. Kuigi need kolm teost on täiesti erinevad, on nad siiski muusikalid – kõik need keel- ja puhkpillid, aga põhiline on just paatos, mida popmuusikas ju iga päev ei leia. Teretulnud micro-scene igal juhul.

Kui Avil ja Bluntil on orkestriks saundipank Miroslav Philarmonik, siis Holteri albumil mängivad n-ö päris pillimehed. Harva, kui akadeemiliselt haritud muusikud igavalt ei kõla ja siin plaadil nad seda tõesti ei tee. Greif-Neilli produktsioon on ka, võiks öelda, ideaalne, ei mingit eputamist ega punnitatud trikke – saund on puhas ja selge. Plaat on üles ehitatud nagu üks klassikaline julge DJ-sett, mille tunnuseks on ajutiselt tühi tantsupõrand. Ehk siis – siit leiab tundub, et teadlikult kirjutatud täitepalasid. Seda võimsamalt mõjuvad põhilood. Neid on siin minu jaoks tegelikult kaks: “Maxim’s I” ja töötlus Barbara Lewise souliklassikast “Hello Stranger”. See võib tunduda ju vähesena, aga ma olin neid esimest korda kuuldes ausalt öelda minestamise äärel. Need unenäolised ja kummastavad hetked inglihäälse Julia Holteriga võivad vabalt olla selle aasta absoluutsed tipud.

Muusika(l)! 9/10