Kui kohalike naislauljate toon on läbi teinud kirju arengu standardsetest iluhäältest (Maarja-Liis, Birgit Õigemeel) pingul ja läbinähtavalt skeemsete seks-vampideni (Ithaka-Maria), siis päris oma laps-naise tiitlini pole meil veel keegi jõudnud. Jah, Ameerikas tikib enam-vähem sarnases pistes oma plastist võlukepiga Kerli, kuid jääb oma metamorfooside loomises õhukeseks ja paiguti paaniliseks new-age-kirsikeseks. Kuna muinasjutud ei salli võltse rüüsid ja ükski inglitesse uskuja ei andestaks šabloonseid võlupilte, võib Iiris siinkohal kerge sammuga edasi kepsutada. Ta on 90ndate-järgsele generatsioonile omaselt küber-materjalidest tehtud võlukeepi väga usutavalt kasutama õppinud.

Paras annus kergestiseeditavat müstikat pluss osav rakendus hiirehäälsele tämbrile on Iirisest voolinud eatu ja veel aseksuaalselt mõjuva tegelase, kellesse elumured ja kaledus pole seni auke puurinud. Me küll ei tea, mis muinasjuttu ta räägib, ja vaevalt ta seda ka ise teab, sest vastavalt ajastule on Iirise müstika tihkeks vorstiks pakitud kirev sümbolite ja tunnete vool, mis särab veidi tähendusetult, aga vähemalt efektselt ja pilkupüüdvalt.

Iirise debüüt pole tuge pakkuv päästerõngas praegustele uue ajastu ootustele, vaid pigem valmiduse märk turvalise tundmatu vastuvõtmiseks – pea käib ringi, huvitavad pildid jooksevad ohutus kauguses ja kõik on ühtlaselt põnev.

Muusikalise külje pealt pole siin midagi uut ega imelikku – infantiilsete teetass-ja-sall-häälte kasutamine on aastakümneid tuttav elektroonikast ja korduvatest folgilainetest, Iirise tulnukvenna Ago “Sethh” Teppandi seaded on nutikad ja pilti toetavad. Aga pigem lähiminevikku vaatavad kui futuristlikud. Kõigest hoolimata on plaat muusikalise maheturu ootuste ja lootuste ideaalne põkkumine, aus kaup kirevatele vajadustele, kui mitte meie küünilisel kodumaal, siis vähemalt mõõdukas lähiareaalis. Õnnestunud musa-trikk, mille najal Iiris võib rõõmuga vähemalt järgmised neli aastat ükssarve seljas läbi kapata. 8/10