Kaks reaktsioonimudelit tõstavad pead. Esiteks, “Histrionic” on küllap, jah, universaalsem popmuusika kui Maria Minerva senised lood, ehk isegi funktsionaalsem, vastuvaidlematum. Ning teistpidi jälle on see siin ehk just tema kõige isiklikum, isegi riskantsem materjal. Ja võtmekoht on minu jaoks küsimus Mariast kui lauljast – mida tema hääl siin ikkagi teeb. Siiani oli Maria Minerva muusikat kirjeldatud kui midagi, mis on ühtaegu nii hi-tech kui lo-fi. Ja ma sain sellest aru nõnda, et too teine tulenes esimesest, et mürad, mõrad ja ebakõlad olid kõrgtehnoloogilise disaini paratamatud kõrvalproduktid. Kuid siin plaadil on toonitatud midagi muud – just tema hääl on see lo-fi ja laulude pinge tuleneb elektroonilise kõlakosmeetika võimest sellega toime tulla.
