Nädala album: Retroplahvatus küberkirjude raamide sees
Janelle Monáe
“The ArchAndroid (Suite II&III)”
(Bad Boy / Wondaland)
Musta Ameerika elektrilisest pinnasest on sirgunud uus funk-hipi. Janelle Monáe. Laval meeldivalt pöörane, plaadil auahnelt mitmepalgeline. Nagu kõigil teistel funk-afrohipidel enne teda – kellest OutKasti-poisid, Erykah Badu ja Prince on seadnud end Janelle’i talendi austajate ritta – kohtuvad tema fantaasiamaailmas futu ja retro, kosmilisus ja psühhedeelia, ja oma müütilise maailma rajamiseks on tal kasutusel oma mängulised märgid, keel ja “muinasjutud”. Kui näiteks Jimi Hendrixil oli Electric Ladyland, siis Janelle’i utoopiliseks nurgakeseks on Wondaland. The Wondaland Arts Societys tegutsev produktsioonitiim Mad Minds – Janelle + tema sõbrad Nate Wonder ja Chuck Lightning – töötas välja “The ArchAndroidi” retsepti ja keetis selle kokku.
Ega ei juhtu just sageli, et mõni heliplaat kannab enese inspiratsiooniallikaid rinnasildil. “The ArchAndroidi” voldikus on kirja pandud iga viimase kui loo vaimuandjad, olgu nad siit või mujalt maailmast: Dalí, Arthur Lee, rabi Löwi golem, Mary Poppins, Frankenstein, Skywalkeri valgusmõõk, Jack White’i vuntsid, Fela Kuti sigaretid, Rahmaninovi 2. klaverikontsert, Stevie Wonderi päikseprillidelt peegelduvad värvid ja sama hullu hooga edasi... Et? Oot-oot.
Muusikali “The ArchAndroid” keskseks paigaks on Fritz Langi mustvalgest ulmefilmi-klassikust laenatud Metropolis. Jutustuse peaosas aga ürgandroid Cindi Mayweather. Ajamasinaga Metropolist vabastama saadetud android, kes kloonitud – segadustlisavalt! – aastal 2719 sündinud Janelle Monáe DNAst. Peotäied saksa ekspressionismi ja küberpunki olid siit põntsuvast afrofuturismist just puudu, eks ole?
Assotsiatsioonide rohke müstifikatsioonipusa “The ArchAndroid” ei kõla kusjuures sugugi nii sõgedalt, kui eelnevast loota võiks. Viidete ja muinasjuttude koorem kulub marjaks ja lõbuks ära, kui otsustad preili Monáe tõsimeelseks fänniks hakata või temast teadusliku töö kirjutada. Kõigile teistele piisab 60ndate tõtaka pop-souli ja sama kümnendi õndsa ning õietolmuse folkmuusika vahel hüplevast lõbusast muusikast, mille kogu heliküber piirdub mõne kreisi kitarrisoolo ja aeg-ajalt ettejuhtuvate robotihäältega.
“The ArchAndroid” on vaheldusrikas ja rõkkav. Ulme-vir-varrist raame arvestades ootamatult vaoshoitud produktsiooni ja instrumentatsiooniga. Ka hoogsamates ja suurejoonelisemates paikades ja hoolimata sellest, et hamba alla jääb ka jazz’i, nu-souli, rock’i, filmimuusikat, ja sellest, et ühe loo on kirjutanud ja sisse mänginud tsirkus-indi meister of Montreal.
Et siis? Mürgeldav ja plahvatusohtlik, kuid puhta ja selge kõlaga, rabamiseks mõeldud efektidest vaba, Disney-kooli naeru- ja pisarakiskuja, mille lähim muusikaline sugulane on OutKasti André 3000 plaadike “The Love Below” (ja mitte ainult superhitt “Hey Ya!”). Ja karta on, et Eesti plaadipoed ei ole seda just ülemäära palju ladudesse võtnud... 9