Nädala album: Sa unustasid suudelda mu hinge
HU? “Bermuda”
(Mindnote)
Mis siis ikkagi saab, kui masinad lõpuks kõik inimese eest ära teevad? Räägitakse, et siis jäävat iseendale igavik ja rohkemgi. Viskad jalad seinale ja kirjutad luulet või kood käpikut (kõike seda teeb ka mõni masin tõenäoliselt sinust juba paremini). Aga kui tööd ei tee, kust siis elatis tuleb? Või saabub koos masinate orjapidamisega kauaoodatud kapitalismi lõpp ja kõigile antakse nende vajaduste ning võimaluste järgi? Tehisintellekt oskavat juba praegu valemite põhjal täiuslikku popmuusikat vormida. Algoritmidesse on punutud õiged noodid, biidid, tempod, õiged vokaalid ja nii edasi. Võimalik, et varsti on kõik tipp-50 lood “kirjutatud” ühe ja sama tehisintellekti poolt. Täiuslik kameeleon, kelle kõrval Bowie on monokroomne konn. On veel ainult küsimus, et kas algoritmi annab ka hinge sisse mõelda. Aga kas hinge on veel üldse vaja? Huvitab see kedagi?
HU? on üles leidnud need universaalsed valemid, mille abil muutuda kergesti seeditavaks, jättes siiski mulje, nagu saaksid kõik vajalikud toitained nii kehale kui ka ajule. Oskuslik balansseerimine banaalse ja intellektuaalse vimka piiril. Küllap tunneb HU? kuulaja end natuke paremana kui teised popmuusika kuulajad. Veidi vaimsemana. Irooniavõimelisena. Kellenagi, kes otsib poplaulust sõnumit ja käib peol pigem Sinilinnus kui Venus Clubis. Laulud nagu “Made In China”, “Suhtekeemia”, “Kui Sa Vaid Poleks Nii Hõivatud”, “Nii ja naa” pajatavad paremal järjel olevate inimeste igapäevaelust ja suhetest, olles tarbimisühiskonna peegliks. Kahjuks küll mitte kõverpeegliks. Sest see, mis mind HU? puhul alati häirinud on, on sõnumi ja väljendusviisi lapsemeelsus, üheplaanilisus ning suhtlusvõrgustiku kujundivaene kõnepruuk. Aga tõenäoliselt on see ka eesmärk ja sellepärast just nii paljudele korda lähebki, nii et mida ma siinüldse mökitan ja targutan. Sõnumit kõrvale jättes ütleks ma siiski paar head sõna plaadi nimi- ja avaloo “Bermuda” kohta. Esiteks on see siin ainuke spoken word pala ja mulle meeldib Hannaliisa Uusma deklameerimine rohkem kui tema laulmine. Teiseks loomulikult nostalgialaks “Kolmanda planeedi saladuse” atmosfääri ettemanamisest.
