Nädala album: Tantsud iseendaga, volüüm 2
Ajukaja “S/T”
(Umblu)
Pole nagu palju aega sellest, kui meie indie-ikoon ja moodsate muusikatuulte teeneline maaletooja Raul Saaremets avaldas Ajukaja nime all esimese kimbu aastate jooksul loodud eklektilisi house-palasid.
Kontseptsioonivabalt ja ambitsioonipingeteta ritta laotud lood jäid truuks elektroonilise underground’i anonüümsusele ja ilma erilise alguse ja otsata rütmivaibake oligi mõeldud jätkama oma rullumist järgnevatel reliisidel. Täitsa tõenäoline, et tulevik toob meieni ka kolmanda volüümi, moodustades lõpuks täiusliku Ajukaja tajude tripleti. Erutavate fantaasiate tipp oleks loomulikult ka lugude vinüülidele pressimine, mille kõlade väärtuses ei kahtle vist ükski õige hausimees. Vinüüle veel pole, on vol 2.
Nagu öeldud, ei saa jätkualbumit hinnata klassikalise kauamängivana ja nii feiditaksegi ilma eriliste fanfaarideta sisse avapala, sümpaatse moemehe Kali Briisi loost “Sweden” välja väänatud futuristlik elektro-funk “No Going Back”. Üsna raske, kui mitte öelda püüdlikult kekutav, olekski sildistada kõiki siinseid palasid detailitäpsete stiilimääratlustega ja päris kindlasti on sellest hoidunud ka plaadiperemees ise – siin pole trendinärve ruunavaid biite ega meeldida tahtmist, mugavaks üldnimetajaks oleks moodne klassika.
Rütmidest olulisem ja tegelikult ka põhiline, mida Ajukaja lugude puhul kirjeldada võiks ja saaks, on aga tunnuslik meeleolu, mis katab kõikide lugude eriilmelisi taustavorme. Deep-house kaanoneid austavad ujuv-akordid on ajukajalikult äraolevad ja hämarad, meeleolusid mitte suunavad ja nagu nimigi ütleb, neid pigem kajadena peegeldavad. Nii ei saa me küll palju teada, kes on Ajukaja, aga seda rohkem saame aimu, kus on ta süda. Plakatlik house-slogan “deep is the key” näitab oma loomulikku palet just neis lugudes. Kui süvakihtidesse laskuda, siis thaemlitzliku nukra kaemuseni siinsed teemad ei jõua: house’i väheglamuursem osa, nagu üksindus, tõrjutus, melanhoolia, narkomaania ja homoseksuaalsus, on küll intrigeerivad, kuid leiavad vaid kerget peegeldamist Ajukaja tundeskaalal.
Kas keegi seda vajakski? Sest teoorias oleks sama huvitav teada, kuidas juba mitmendat põlve reinkarneerunud ja viidete koorma all kivistunud house suhtleb tänases päevas ja kas praegune house-generatsioon (kui selline olemas on) üldse vajab mälestusi või ehitab uue elu juba surrogaatide peale? Vastuseid saaks pakkuda vaid tantsuõhtud iseendaga ja pealtnäha sirgjooneliste palamustrite mantralik korrutamine – ühe loo küllastumiseni korduv-loop’imine ja alles siis järgmise kallale asumine – on võti, mille toimest Ajukaja kindlasti ka ise teadlik on. Teooriast praktilisemaks minnes võib aga plaadi hoogu just nii veerevaks pidada, kui seda erinevate tantsuträkkide kokkulaotamine võimaldab – esimese nelja loo tume hoog ja tõus vajub peagi põrandakraamist meeter madalamale, pakkudes muuhulgas omalaadset kuiva huumorit ja jalg-üle-põlve keldrihaussi (“Ma diibi kuningas”), underground-gurmeepala järgi lõhnav koostöö Detroiti techno-legendi Robert O’Delliga jääb aga formaalseks ja ootuspäraseid uksi ei paota. Uue hoo võtab üles jällegi plaadi lõpuosa; lood “Nu Loose”, “Private” ja “Save Me” näitavad meile Ajukaja säravamat külge. Hele funk, disco-tech, ragga-hõiked ja soojad, eufoorilised Nu Groove, Traxxi ja UR meenutused kinnitavad, et usklikumat ja järjekindlamat hausi-armastajat on vähemalt meie kodukamaralt raske leida. 7
