Lorde’i muusika räägib teismeliste, täpsemalt hilisteismeliste raskest elust. Ilmselt mäletame seda perioodi kõik. See on aeg, kus maailm tundub avaram ja silmapiir kaugem. Ja seda mitte selle pärast, et maailm oleks tol ajal kuidagi teistsugune, vaid selle pärast, et suurt osa tollest maailmast tajume esimest korda. Seda silmas pidades võiks Lorde’i muusikat käsitleda reisipäevikuna, mis on kirjutatud täiskasvanute maailma avastusretkedel.

Siin kohtame murtud südameid, eksistentsiaalseid sisekaemusi, kuid ka eufooriat ja kokkukuuluvustunnet. Neid viimaseid kohtab „Melodramal“ üllatavalt palju. Lood nagu „Green Light“, „Supercut“ ja „Perfect Places“ sobivad suurepäraselt hümnideks üksikutele teismelistele, kes selles staadionipopis tuge leiavad. Huvitavad on siin ka mõningad muusikalised valikud. Pean silmas „Green Lighti“ ja „Supercuti“ 90ndate house-muusikamaigulisi monotoonklavereid, mis muidu positiivse tekstuuri omajagu nostalgiliseks muudavad.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel