Nädala album: Traditsioon ja masohhism
Rammstein “Made in Germany 1995–2011”
(Universal)
Rammstein ei ole kindlasti ainult puhtmuusikaline fenomen. Suurema osa oma pooltundmatutest saatusekaaslastest 90ndate Saksamaal esile kerkinud industrial-metal’i laines (tuntud kui Neue Deutsche Härte) on Rammstein suutnud nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt üle elada. Oma kõrgaegadel kuus-seitse aastat tagasi olid nad üks mainstream-kuulajaskonnale kõige tuntumaid metal-bände üldse, mis saksakeelse ja traditsioonilises mõttes mitte eriti raadiosõbraliku muusika kohta on tähelepanuväärne saavutus. Eestlaste mälusse on jäänud eriti 2004. aastal toimunud kontserdi hämmastav populaarsus.
Selle kohta (kui see polnud just 2001. aasta kontsert, võin eksida) kirjutas Mihkel Raud oma arvustuses, kuidas tal ekstaatilises meeleolus rahvahulgas viibides tekkis endalgi tahtmatu soov bändiga ühte marsisammu astuda. Ongi vist tõsi, et samamoodi nagu tänapäeval on rahvuslikud meeleolud sublimeeritud spordivõistlustesse, elab preisi militarismi ja traditsioonilise saksa repressiivkultuuri imagoloogia edasi eeskätt muusikaga seotud tsirkuse kaudu.
Johann Joachim Winckelmanni (1717–1768) homoerootiliste ideaalidega kooskõlas antiikseteks marmorskulptuurideks stiliseeritud bändiliikmete näod, mis “Made in Germany” kujunduselt vastu vaatavad, ja albumi üleüldse neoklassitsistlik, sümmeetriline ja lumivalge välimus toob meelde kaks kultuurikriitilist teksti. Esimene on Susan Sontagi 1975. aastal ilmunud essee “Fascinating Fascism”, milles ta näitab, kuidas Adolf Hitleri lemmikrežissööri Leni Riefenstahli rassipuhtusesteetika on põhimõtteliselt sama nii 1935. aasta filmis “Tahte triumf” kui ka 1974. aastal ilmunud nuubia sõdalasi kujutavas fotoalbumis. Teine tekst on Roland Barthes’i “Mütoloogiates” (1957) ilmunud lühimõtisklus roomlaste kujutamisest filmis, mille üks ankrupunkte on antiikse keha suletus: ainus vedelik, mida kõrgeltsündinud roomlase keha eritab, on higi, märk üliinimlikust pingutusest. Seesama, germaani konteksti transponeeritud roomalik traditsioon muudab atraktiivseks nii Riefenstahli filmid kui Rammsteini kontserdid. Kogu selle bändi looming, nii muusikaline kui visuaalne, on maskuliinse, käsule allutatud keha masohhistlik kultus; keha, mis oma perversses kohusetäitmises saab õilistatud ja jumalikustatud.
Rammstein on osanud kõnetada mingit allaheitlikku — see ei tähenda tingimata orjameelset — tasandit meie kollektiivses alateadvuses, mis muuhulgas demonstreerib sedagi, kuivõrd eestlased on ikkagi sakslased. Käesolev läbilõige nende tegevusaastatest näitab omakorda hästi, kuidas see esteetika on läbinud järjepidevalt kogu nende karjääri. Mil määral on seal tõsimeelsust ja kui palju eneseirooniat, seda ei oska vist keegi välja arvutada. 10/10
