Nädala album: Tuiskab avara pilguga mööda mõjutusi ja stiile
Leslie da Bass “Minu kuningriik”
(Freaky House Records)
Mina pole vist ainus, kellel on 90ndate Eesti muusikast veel liiga selged mälestused selleks, et LDB uut plaati kuulata muul moel kui nostalgia- või irooniafiltri kaudu. Iroonia on küll sihuke mõiste, mis seletab ühtaegu nii kõike kui ka mitte midagi, kuid kasutamata jätta seda ikkagi ei saa, kui võtta näiteks arvesse, kui tuttavlikult kõlab “Ostutšeki” edukas-kibestunud kontorirotist jutustaja hääl. Ühest küljest on sedasorti õrnale ühiskonnakriitikale olemas ilmne otsene pretsedent LDB teise ja tuntuma projekti HU? kujul, mis esimese ja teise Eesti problemaatika paari aasta eest pauguga popmuusikasse tõi. Teisalt aga ei sarnane uusloominguga vähemalt sõnumi poolest miski enam kui vana kapitalismimanaja Lauri Saatpalu 90ndate projektid. See pole pealegi ainus näide.
Avarapilguline mängulisus on LDB plaadil ses mõttes lausa kõrgtasemel, et ühtmoodi näkku saavad nii näiteks Vennaskond ja muu tolleaegne romantiline punk-pop (“Mürgised lilled”) kui ka sedasorti eurotrash, mille kunagised esitajad praeguseks nii teenitult unustusehõlma on vajunud, et ühtegi nime meelde ei tule (“Okseloigus”). Hauntoloogiliselt on kohal veel jõhker slaavi pop (“Devotška Fantastika”), Gregoriani võltsülevuse kohalikud järeleahvijad (“Eufooria”), steriilne hotellibaari-lounge (“Kuradi jõulud”), veider kooslus – melanhoolne täiskasvanute raadiopop / abitu grindcore (“Viha”) jne, üks painavam kui teine.
Varasema poptraditsiooni obsessiivse tõlgendajana asetub LDB Eesti bändidest minu jaoks ühte ritta näiteks Vaiko Epliku ja Eliidi ning Kreatiivmootoriga. Eks see “minu kuningriik” olegi vast selle lõpmatu vabaduse sümbol, millega üks “hea muusika” ettekirjutustest vabastatud absolutistlik isevalitseja ilma süümepiinadeta lõhkuda ja laamendada, ehitada ja nokitseda võib, ilma et kellelegi aru peaks andma.
Sügavust leidub uuel plaadil küllaga, loodetavasti mitte teadlikku, nagu ka labast eneseeksponeerimist (loodetavasti mitte ebateadlikku), kõige rohkem aga mängulusti, mis üht või teist lõiku meie kollektiivsest mälust jälle natuke äraspidises valguses paista laseb. Piinlik pole igatahes hetkeski, sest kõik see piinlikkus on omal ajal juba ära tuntud. 10
