Kogu selle pop-ilu rikuvad minu jaoks aga ära tekstid, mida suu tõrgub emakeelseteks nimetamast. Loomulikult pole ma sihtgrupp – vanamees, vaata passi! –, aga mul hakkab õudne, kui ma mõtlen, kes võiks see sihtgrupp olla. Vaimusilmas näen bändirahvast, nende kaastöötajaid, partnereid ja sõpru plaadi lugusid läbi kuulamas, tekste lugemas ja ütlemas: “Väga hea, siin on kõik just nii, nagu peab!” – ja ei suuda hästi uskuda, et nii ongi. Kes on inimesed, kes loevad lugude nimesid nagu “(Kõik millest sa unistad) võib olla mis sinust saab” või “Petteid loon’d”, kuulavad sõnumeid nagu “4 päeva tripin vanas vanis, sel elukogemusi nikku rohkem kui su grännil” või non sequitur’ina pillatud “ma pole pede pole pedega suudlend” (kirjapilt muutmata) ja rõõmustavad, et need olemas on ja et neid meediast sageli kuuleb?

Kui magedad, vigased tekstid välja arvata, on tegu igati uhke tootega, ei mingit keldrimaiku. Praegusel kujul aga ajendab iga teine Põhja-Tallinna lugu haarama hoopis Põhjamaade Hirmu või 615 järele. Meeleheitlikult, nagu haaratakse morsiklaasi pärast kogemata viinarüüpamist. 3/10