Nädala album: Ultima Thule “Jälgede jälgedes”
Mida enam seda plaati kuulata, seda rohkem see kehasse imbub, nagu soojus või lõhn. Avalugu “Linnutee liiprite all” on klassikaline Riho Sibula muusikaline fragment, kus tundlikult väljajoonistatud detail loob elava kujutluspildi. Vaigla “Elan välja” sõidab varase Yesi stiilis töötava bassikäigu peal, vastu helipead kõrisevad keeled sunnivad lugu tagant ning helid voolavad nagu lai ja kallasteta jõgi.
“Päästeingel” on mu meelest plaadi üks parimaid lugusid. Põneva tämbriga, jeffbecklikult motoorne kitarrikäik täieneb ledzeppelinlikult tampivate löökriistadega ning jõuliselt pumpav bassikäik lükkab ühe koha peal väntava rifi paigalseisust lahti nagu auruveduri hiigelrataste vahel edasi-tagasi libisev läikiv keps. “Päästeingli” sõnad on toredad. Päästeingel on muusiku või poeedi, üldse kunstniku muusa – üks hella hingega (nais-) inimene, kes boheemlasest sõpra alati omakasupüüdmatult hädas aitab, teeb seda aastaid, oodates vastuseks rohkem kui lihtsalt sümpaatiat, kuni lõpuks väsib ja silmapiirilt kaob. See on plaadi kõige terviklikum laul, loetav mitmel tasandil.
Vaigla “Pilv” on nagu elav organism; see lugu hingab, tal oleks nagu siseelundid, süda ja kopsud, mis tuksuvad ja soolo ajal hingeldama hakkavad, “Võitluslauluke” (Sibul) ja “Kandideerin” (Vaigla) ironiseerivad päevapoliitika üle, teevad seda irooniliselt, mingis mõttes lootusetult, nagu inimese muutmise võimatusele alla kirjutades.
“Varavalmik” (Rull) on varasema Ultima Thule laadis staadionirokk – jõhker riff, ulguv soolokitarr, vägivaldne ätitüüd ja massiivne soolotaust, mis tõi mällu kauge mälestuse ansamblist Iron Butterfly. Ka Vilpuu “Helemeelne” on suur staadionilugu, kus domineerivad kingcrimsonlikud helimassiivid, mida sõlmivad peened üleminekud.
Riho Sibula “Jälgede jälgedes”, “Homme kell pool ükskõik” ja “Armetuim” näitavad Sibula tundlikku poolt, need on poeetilised, kosmilised, helgemas või tumedamas võtmes laulud, neist viimane suleb plaadi, et raamida seda helges nukruses ja kitarrikeelte kellatiksumises.
“Jälgede jälgedes” võiks olla kontseptalbum, kui ta on sellisena kavandatud, kuid ma ei tea seda, aga eri autorite väga erinevad lood hingavad koos ja sulavad tervikuks. See kõik on kokku väga ilus, tundlik ja tark teos, ning Jüri Leesmenti sõnad on tähtis osa selles suuremas muusikas. 9
