Midagi teistsugust kujutab see plaat endast tõesti. Vähemalt selles mõttes, et RHCP kaubamärgiks kujunenud funk’i ja rock’i segu sealt enam puhtal kujul ei leia. Koos Frusciantega kadunud teravust asendab aga küpsem mitmekesisus ja läbimõeldus, taustaks ennast vahepeal ülikoolis täiendamas käinud Flea värske pädevus muusikateooria alal. Bändiliikmete jutt mõjutustest, mis olevat saadud Aafrika muusikast, J. S. Bachilt ja mujalt, kõlab võib-olla liiga pretensioonikalt, kuid midagi uuenduslikku võib helikeeles kindlasti täheldada, “Did I Let You Know” puhul ehk isegi midagi aafrikalikku (kuigi umbes Shakira “Waka Waka” tasemel). Albumi õnnestunuimad lood ongi valdavalt need, millega bänd oma juurte juurest kõige kaugemale on läinud, sh hiphopi mõjutustega “Even You Brutus” ja melanhoolne, langenud iidoli kurvast elust rääkiv klaveriballaad “Police Station”.

Miinuspoolele langevad jällegi traditsioonilisemad palad, milles Klinghoffer Frusciantet võrdlemisi tuimalt järele aimata püüab. Viimane kehtib ka albumi esimese singli, “The Adventures of Rain Dance Maggie” kohta, mis pole kindlasti halb lugu, kuid oma täit potentsiaali siiski ei saavuta.Ühesõnaga on lahkunud Frusciante koht loomingulises mõttes esialgu veel täitmata ning see, kas Klinghoffer suudab vastukaaluks omaenda käekirja jõulisemalt esile tuua, selgub heal juhul alles järgmisel albumil.

Fännidele võib selline harjumatu ja võib-olla mingis mõttes täiskasvanulikum RHCP vähemalt esialgu pettumuseks osutuda (mida on näidanud ka albumile juba osaks saanud vastukaja), kuid uus suund on võetud ja tulevik näitab, milliseid vilju see kandma võib hakata. Igatahes on ilmne, et ummikteega tegemist ei ole ning bändi järgmist sammu võib oodata huviga. 7