Nädala album: Uus etapp Ameerika rahvamuusikas
Lonnie Holley “Just Before Music”
(Dust to Digital)
Kui ma tõesti päevikus arvet peaks, siis tuleks mul märkida, et “Just Before Music” on üks kõige soojem muusika, mida ma viimase näiteks 20 aasta jooksul kuulnud olen. Ja kui te siin ka autori ihu- või hingeõhu soojust ei tunne, siis tema füüsilist kohaolekut selles ruumis kindlasti. “Just Before Music” on tema autori – 62aastase Lonnie Holley debüütplaat.
27-lapselises peres 7. lapsena sündinud Lonnie jõudis pärast turbulentset kasvukodust kasvukoju lapsepõlve, prügisorteerija-, nõudepesija- ja koka-ameteid loomingulise tegevuseni aastal 1979, traagiliste sündmuste kaudu. Tema õe kaks väikest last hukkusid tulekahjus ja selle katastroofi järel tahtis Lonnie endalt elu võtta, kuid kõigevägevama sekkumine osutas, et teda on millekski muuks vaja. Perekonnal polnud hauakivideks raha ja see jumalik sõnum, see suunas Lonnie neid ise valmistama – lähedalasunud valukoja metallitöötlemise jääkidest. Nii sai temast skulptor, kes kasutab materjalina kõikvõimalikku prügi: traadijuppidest äravisatud ämbrite ja kohvimasinateni. Kodulinna – Birmingham, Alabama osariigis – kunstimuuseumis on tema kunsti alaline väljapanek ja tema tööd on olnud üleval ka Valges Majas.
Nagu äravisatud kolust skulptuuride meisterdamine on üks afroameerika kultuuri traditsioone, nii kannab tugevat afroameerika pärandi laengut ka Lonnie helilooming. Aastatel 2010/2011 salvestatud muusika – ta pääses siis esimest korda stuudiosse, Ameerika rahvamuusikaga tegeleva plaadifirma Dust to Digital palvel – võib olla etapp orjade töö- ja palvelauludest, bluus- ja jazz-mõtisklustest, Gil Scott-Heroni sotsiaalkommentaaride ja Lil’ B vaba teadvusevooluni.
Kõik Lonnie lauldu ja mängitu on just seal kohapeal improviseeritud. Spirituaalses ilmas ja tehnoloogiaajastu rõhuvuses (“the technical feel is making me blue”) liikuvates tekstides otsib ta korduvusi, palveid, aga võib oma mõtteis hõljuda ka 25 minutit järjest (lõpulugu “Planet Earth and Otherwheres”). On kuulda, kuidas tal aeg-ajalt hääl kuhugi neelu või kurgunibu taha kinni jääb. Niisamuti on kuulda, et äkki on tema instrumendidki prügimäelt pärit – 13minutine mure Hollywoodi digitaliseerimise pärast “The End of the Film Era” on saadetud vana filmiprojektori keerlemise raginast ja juhuslikult kõlavast hoobade klõbistamisest. Selle juures on veel kogu Lonnie muusikaline taust justkui väga teadlik põrandaaluses hiphopis, abstraktses elektroonikas ja deep house’is hinnatud idüllidest. Lood on vaikselt hingamise rütmis, reeglina löökpillitud, ja matavad sind rahuga, nagu ema tõmbaks sulle tund aega tekki peale.
Siia muusikasse on paraku sisse kirjutatud, et varem või hiljem leiavad Lonnie üles Damon Albarn, Ninja Tune, DangerMouse, Joe Clausell, neist lugudest hakkab lõpmatult tilkuma house’i-mikse, Lonnie teeb külalisena kaasa kümnetel plaatidel, aga enne veel jõuab temaga tunnikese privaatselt olla. Tunda lämbust ja, khm, maasoola ehedat hõngu. 8/10