Aga toorest asja ei saaks produtsenditoolil istuvalt Ben Allenilt oodata. On ju tema sõrmed olnud näiteks nii Animal Collective’i “Merriweather Post Pavilioni” kui ka Deerhunteri “Halcyon Digesti” pirukas.

Seega pole midagi imestada ja ripsmeid plaksutada, et avalugu, suvebriisina paitav “Eyes Be Closed” laseb peast läbi Animal Collective’i kukerpallitavad, hüpnootilised vokaalharmooniad ning Cocteau Twinsi ja Slowdive’i unenäolise voogamise. Odavate süntide saund on teisenenud millekski rafineeritumaks, siledamaks ja kogenumaks. Täiskasvanuks saamine ei pea aga alati halba tähendama. Mis siis, kui sa natuke kalkuleerid.

“Echoes” oma õrnakoelise, minimalistliku teknobiidiga või kauges Talk Talki kajas kaikuv “Amor Fati” on täisväärtuslikud raadiolood, mis võivad küll olla kohati H&M-hipsteri ilaga kaetud, ent ähmased ja kõvasti kajatatud vokaalid päästavad päeva (nagu alati). See, et “You and I” nähvab mulle silmaauku Stingi ning “Fields Of Goldi”, on piisavalt perversne, et olla mõnus. Hoolikalt väljapeetud melanhoolia annab mesisusele plaksuva laksu vastu tagumikku, mis on ka mõnus.

Sedagi teame, et tark mees hoiab kõvemad nipid kulminatsiooniks, ning Ernest Green pole kindlasti aju peale kukkunud, sest “Dedication” on seda väärt küll, et kogu eelnev – kord hambad ristis, kord kaasa uneledes – läbi kuulata. Veniva kassetilindina kõlaritesse paiskuv klaverihümn toob pimedusest tagasi maapinnale Morrissey kammerlamendi “There Is A Place In Hell For Me And My Friends”. Kirikuvõlvide all end laiali laotav hääl tõmbab küüntega üle lihatu selgroo, tuues ka prokurörile pisara silmanurka, ning meloodia jälitab sind ka siis, kui sa oma jumala maha salgad. See ei ole väga chill, ja hea on. 6