Nädala album: Viikingist tantsukuningas
Avicii “True”
(Virgin EMI)
Kes on tantsumuusika kaanenägu? David Guetta sõbralik prantsuse ettekandja nägu? Skrillexi räsitud emo-nägu? Tiësto haritud kalbassi nägu? Ei, rahvas, see on Avicii viiking-beebilõust. Ruudulises särgis, nokamüts tagurpidi peas, selline rahulik koolivennalik pilk silmis. 24aastane noormees Stockholmist, kelle aastane esinemisgraafik näeb ette keskmiselt 300 ülesastumist maailma klubi- ja festivalilabürindis. Avicii elab kiirendatud reaalsuses nagu teised EDM 2.0 superstaarid, kus sa pead surfama elektroonilise tantsumuusika läbilöögilainel, enne kui see murdub. “Make money not music” võiks olla liikumise deviis. Kogu vaht, kogu paks buzz, mis läbi meediasõela niriseb, keskendub fenomenaalsele käibele, mida EDM viimasel kahel-kolmel aastal on suutnud genereerida. Miljardi dollari bisnis. DJd kui uued Tom Jonesid ja Elvis Presleyd, kes resideerivad Las Vegases ja teevad regulaarseid etteasteid. Eralennukid, paukuvad Dom Perignoni pudelid, miljonidollarilised honorarid.
Avicii jätab endast mulje kui insenerist. Keegi, kes projekteerib oma läptopis mikrotasandil raadiohitte, produtsent, kes tunneb helisagedusi, sätib millisekundi pealt trummilöögi tugevust, seadistab madalsagedusfiltrit, vormib valgest mürast kulminatsioonihetke jne. Tema puppet master või svengali on Ash Pournori. Klubipromootor ja jurist Ash Pornouri korjas Avicii kusagilt online-avarustest üles ja vormis temast kaubamärgi. Ashi enda sõnul on ta ainuisikuliselt teinud teismelisest ühe meie aja nõutuima ja haibituma artisti.
Avicii kodulehel ilutseb lause “The sound of now” ja see lause on täis tõde. Avicii plaadi taga seisab ambitsioon murda läbi totaalsesse peavoolu, kasutades abivahendina bluegrass’i, kantrit, retrosouli jne. Ühesõnaga, muuta oma saundi universaalsemaks, EDMi-üleseks. EDMi laine murdub varem või hiljem ja selleks, et mitte laine alla jääda, on tal vaja tõestada crossover-potentsiaali. Avicii ise kasutab oma muusikas palju n-ö vee alt väljatulemise efekti. Loo eufoorilisel teljel on paus ja siis muusika ronib vee alt välja, kulmineerudes maksimaalsel helitugevusel: “then bring the sample back from underwater; I love that coming up feeling”.
Crossover’ina jagab plaat inimesed kahte lehte: a) totaalne käkk, b) midagi uut, imelikku ja õnnestunut. EDMi puritaanid said väga pahaseks viimasel Miami Ultra festivalil, kui Avicii esinemise ajal tuli lavale kantribänd, bandžoga ja puha. Bandžo LED-tulede ja digibiitide keskel – pühaduseteotus ju. Samas naljakas, näiteks plaadi ühes parimas loos, “Dear Boy”, on süntesaatoririff, mis kõlab nagu digitaalse sea ruigamine. Inimestele meeldib liikuda muusikalistes aedikutes, muusika on ju “kes ma olen”-pikendus. Nende aedikute mahamurdmine tekitab segadust ja kutsub esile tõrjereaktsiooni. Leian ennastki Aviciid kuulates otsustamatuse ees, kas sõimata seda käkiks või ületada eelarvamuste ookean ja leida talle oma peas mingi muu koht, mis ei oleks prügimägi. 6/10
