Küllap pingutasin üle. Küllap kujutasin oma laboratoorses töös ette mingeid olematuid sõlm- ja kõrgpunkte, konflikte ja kohanemisi. Küllap mõtlesin Joel Tammiku plaadi natuke teatraalsemaks, kui see päriselt oli. Sest mida tahes ta siin oma kõlavärvidega ka lavastab, dramaatiline see tulemus üldjuhul küll ei ole. Kui ma veel lootsin, et on, siis keskendusin madalamatele, tumedamatele kõladele ja kujutasin ette, et need pole pelgalt urinaga vibreerivad heliefektid. Et nad ehk isegi kõnelevad millestki, püüdlevad kuhugi ja mõjutavad mind miskit moodi. Oli neis viirastuslikku ja ärevat, oli asju, mis kataksid õigete tunderõhkudega mingeid õudusfilmikaadreid. Oli näiteks “Põhjapoolus”, mille hingetõmbeid bassioiged justkui alla joonisid, ja oli minu lemmiklugu “Talve soojus”, mille murtud meloodiajoonis lubas pähe kerkima ka päris kitšlikke kaadreid tähisest taevast.

Aga ikkagi koosneb valdav osa “Horisondi” muusikast hoopis osavõtmatumast kulgemisest. Tema emotsioonid on maandatud ja lahendatud emotsioonid, tema kõneviis selge ja range, täpne ja doseeritud. “Horisont” pole stiliseeritult soe ja pehme ning ta pole ka techno’likult kalk ja külm. Nii ühel kui teisel juhul toimuks kõik oluline muusika pealispinnal, kuid siinsetel kompositsioonidel on pigem justkui ainult õhukindlalt suletud sisemus. Ja nimelt sel põhjusel on mu arust raske sellisest muusikast fantaseerida. “Horisont” on algoritm, korrutustabel, teoreem. Sa istud temaga ühes toas ja ta ei peibuta ega võrguta, vaid teeb täpselt seda, mida on programmeeritud tegema. Ja mida teeme sedaaegu meie?

Ah jaa, mul on ju veel alles kahest võimalusest esimene – mitte midagi teha, olla lihtsalt selle tiksumise plaadi juures, ära harjuda, mitte märgata… Arvustajale sobimatu käitumisjuhis, aga nüüd, kus töö tehtud, ma äkki teengi nii. 6

* loe intervjuud Joel Tammikuga järgmise nädala Areenist.