Kolmandat nädalat Eesti albumimüügi tabelit juhtiv plaat.

Sõpruse Puiestee on elustiili bänd. Nagu Chalice, Terminaator, Metsatöll, Meie Mees jne. Ükskõik millist neist oleks vale hinnata lähtuvalt omaenese maitsest, pigem selle järgi kui autentselt ja kütkestavalt on iga tegija suutnud oma stiili kajastada. Sugugi mitte üllatuslikult eesti plaadimüügi tabeli tippu tõusnud Sõpruse Puiestee täidab Vennaskonna ja Metro Luminali hääbumisest tekkinud lünga. Kui Allan Vainola on eesti kurbromantilise etnokitarripopi kuningas, siis Mait Vaik on hall kardinal. Kui te veel ei teadnud, siis just need tagasihoidlikud geeniused kirjutasidki mitmed Vennaskonna parimad lood. Ainult Andres Aule, kellega koos Vainola tegi superheade ideedega elektromaigulise Alumiiniumi plaadi "Zeig", on puudu.

Ma ei tea, kas "Mustale Merele" on anarhistlik budism, meloodiline sõnum või lihtsalt eleegia, ent ma tunnetan, kuidas see plaat masendas mind kohutaval kombel. Iroonilisel kombel sama palju kui omal ajal koolidiskodel Culture Beat või Bad Boys Blue. Minoorne värk. Ja kui Vainola laulab sissejuhatuseks: "Ma olen õnnelik , et inimesed on nii ilusad ja head", siis helidest õhkab hoopis Nick Cave'i rusuvat tõdemust: "people ain't no good". Tahaks karjuda, vastu vaielda - kamoon - "maailm ei ole nii hull", "igast surmast tärkab uus elu", või mis iganes klisheelikke resignatsiooniblokke. Aga jõuetus tuleb peale.

Nagu filmide puhul, pole ka muusikas sageli oluline, kas see meeldis, vaid kas see liigutas sinus midagi. See plaat on totaalne Teise Eesti muusika, lagunevate majade, kaduvate väärtuste ja tulevikuta mõttelaadi väljendus...kui sa oled elanud Justin Timberlake, Club Moskva ja kokteilide maailmas, siis on see füüsiliselt fucking valus. Illusoorse maailma kildudeks purunemine. Ma suudan fännida Henry Rollinsi halastamatut ühiskonnakriitikat, mis mõjub jõuduandvalt ja trotsitekitavalt, ent Sõpruse Puiestee ei paku lahendusi ega väljapääsu.

Kajavad üksikud tuttavad momendid, üks urbanistlikum neist ütleb, et  "Mu sõbral on jälle krambid" - Joy Division "She's Lost Control". Kohe lisandub: "Lõppude lõpuks on kõik vaid enesepett" - Viimne Reliikvia? Tarbimisõnne iroonia: "Supermarketi järjekorras saab ka viimasest esimene"  - The Streetsi "Weak Become Heroes"?.

"Mustale Merele" haarab niivõrd kaasa, et alles mitmendal kuulamisel tajud mingeid vigu, Vainola liiga retsiteeriv maneer, sõnade kohatine rütmist väljaminek, plaadi veidi liiga ühtlane kulg. Ent see on surmamuusika ja neetult raske on seda veel kuidagi mõjusamaks muuta, kui ta juba on. Nagu REMi "Automatic For The People" - ja ometi tulid ka sellele järjed. 8