Coldplay raske teine album on tegelikult üllatavalt kerge ja easy
välja kukkunud. Esimese plaadi aeglane edasiarendus. Lisalood armastusest,
piinadest, võitlusest, igavikust...
Muusikaliselt kõlab
sujuvalt, ent tekstide poolest võiks laulja Chris Martin Thom Yorke’i
käest eratunde võtta. “A Rush of Blood To The Headi” on
võrreldud Radioheadi “The Bendsiga”, ent siinkirjutajaa kõrvale
kõlab see nagu aeglane versioon “OK Computerist”. Mitte et “In My Place”
või “The Scientist” oleksid raasugi kehvemad kui “No Surprises” ja see
ON kompliment, ent 12 loo hulgas on kokku liiga palju fillereid ja
üldmulje on veidi külm ja rauge, võrreldes Radioheadi
kunagiste emotsioonipursetega
Nädalavahetusel A-Ha kontserdil kirusin,
et miks nende asemel ei oleks võinud tuua eestlastele kuulata Coldplayd,
kes teeb eesti tärkava keskklassi kõrva jaoks samalaadset muusikat,
kuid oskab ka hingeminevaid lugusid teha. Päev hiljem “A Rush...” kuulates
tekkis miskipärast tunne, et kümne aasta pärast teebki Coldplay
täpselt “Major Earth Minor Sky” mõõtu lugusid ja käib
arengumaades suure eduga kontserte andmas.
See ei tähenda, et “A
Rush...” oleks halb, kuigi siin pole seda võimast kollast värvi,
mis Coldplay debüüdil, kuid hei!, kus on parem kitarrimelanhoolia
aastal 2002? Samas, nagu Sick Boy ütles “Trainspottingus” Lou Reedi kohta:
oma südames sa tead, et kuigi asi kõlab hästi, siis tegelikult
on see saast.
Ja südame vallutab aimdus, et nende kolmas plaat tuleb
juba kuulamiskõlbmatu, kuid sädet võib ju nautida, kuni seda
veel vähegi alles on. 7