Coldplay raske teine album on tegelikult üllatavalt kerge ja easy välja kukkunud. Esimese plaadi aeglane edasiarendus. Lisalood armastusest, piinadest, võitlusest, igavikust...
Muusikaliselt kõlab sujuvalt, ent tekstide poolest võiks laulja Chris Martin Thom Yorke’i käest eratunde võtta. “A Rush of Blood To The Headi” on võrreldud Radioheadi “The Bendsiga”, ent siinkirjutajaa kõrvale kõlab see nagu aeglane versioon “OK Computerist”. Mitte et “In My Place” või “The Scientist” oleksid raasugi kehvemad kui “No Surprises” ja see ON kompliment, ent 12 loo hulgas on kokku liiga palju fillereid ja üldmulje on veidi külm ja rauge, võrreldes Radioheadi kunagiste emotsioonipursetega
Nädalavahetusel A-Ha kontserdil kirusin, et miks nende asemel ei oleks võinud tuua eestlastele kuulata Coldplayd, kes teeb eesti tärkava keskklassi kõrva jaoks samalaadset muusikat, kuid oskab ka hingeminevaid lugusid teha. Päev hiljem “A Rush...” kuulates tekkis miskipärast tunne, et kümne aasta pärast teebki Coldplay täpselt “Major Earth Minor Sky” mõõtu lugusid ja käib arengumaades suure eduga kontserte andmas.
See ei tähenda, et “A Rush...” oleks halb, kuigi siin pole seda võimast kollast värvi, mis Coldplay debüüdil, kuid hei!, kus on parem kitarrimelanhoolia aastal 2002? Samas, nagu Sick Boy ütles “Trainspottingus” Lou Reedi kohta: oma südames sa tead, et kuigi asi kõlab hästi, siis tegelikult on see saast.
Ja südame vallutab aimdus, et nende kolmas plaat tuleb juba kuulamiskõlbmatu, kuid sädet võib ju nautida, kuni seda veel vähegi alles on. 7