NÄDALA ALBUM
The Rapture
“Echoes”
(Vertigo)
Selle muusika sünnitas nälg.
Paistab, et inimene lihtsalt on loomingulisem, kui ta millestki puudust tunneb. Miks peaks üldse midagi looma, kui sul on niigi mõnus olla? The Rapture puhul võib rääkida päris tõelisest näljast. Veel hiljuti olid nad keskmiselt kuulsad, aga puruvaesed. Justnagu Claire’s Birthday, kes olevat elanud pubide tasuta leiva ja ketshupi peal, üritas The Rapture oma briti tuuril pukkida igaks päevaks ärilõuna mõne plaadifirmaga, “sest niimoodi me oma tuuril toitusimegi,” ütleb laulja-kitarrist Luke Jenner.
Ja süüa nad said, sest nendega tahtis kohtuda iga suurem plaadifirma. Põhjuseks “House Of Jealous Lovers” - punkdiskopomm, mis eelmisel suvel lupsas välja kultusliku DFA Recordsi rüpest.
Retsept näis olevat lihtne: võta James Brown ja Rick James, aja nad korralikult endast välja ja püüa nad siis üle mängida, ilma mingi virtuoossuseta – lihtsalt toore jõu ja leidlikkuse abil. Paarkümmend aastat tagasi tegid midagi taolist üsna edukalt Liquid Liquid, Clock DVA ja ACR. The Rapture kasuks räägib aeg – 80. aastatel osati muusikat ikka üllatavalt kehvasti produtseerida.
“Echoes” oleks väga hea ka siis, kui see koosneks kümnest “House…” kloonist. Õnneks avaneb siin hoopis mitmekesisem pilt. Ei saa ju unustada, et The Rapture on päris mitu aastat koos olnud ja lindistanud orkester. 1999. aasta debüütalbumil “Mirror” kõlasid nad nagu üks korralik Ameerika indie-bänd, mille liikmed vaidlevad trummari magamistoas õhinal, kumb on etem, kas vana The Cure või vana P.I.L..
Plekise indie “taevast” pääsesid Jenner ja trummar Vito Roccoforte tänu kahele saatuslikule kohtumisele. Esiteks liitus nendega uus bassimees-vokalist Mattie Safer, kes tõi endaga kaasa nõbu Gabe Andruzzi (saksofon ja löökpillid) ning vaimustuse disko ja souli vastu. Teiseks saabus kvarteti kontserdile DFA esimees James Murphy. Kontsert oli masendav, võimendus lõhkes osade kaupa, tühja kõhuga bänd võitles, justkui Bruce Willis või Mel Gibson filmi lõpus ja Murphy oli vaimustuses.
Stuudios kottisid DFA mehed bändi, kuidas aga jaksasid. Lasid igast loost teha kaheksa täiesti erinevat varianti ja viskasid mõne puhul kõik kaheksa ka prügikasti. Albumi lindistamise keskel marssis bänd Jenneri juhtimisel uksi paugutades minema, aga siin me nüüd oleme. “Echoes” on korraga sheff ja vaheldusrikas.
See ei kõlagi AINULT, nagu musklitega The Cure. Eriti hüsteerilisel hetkel muutub Jenner John Lydoniks (“Heaven”, “Echoes”), armuvalu- ja melanhooliahoos (“Love Is All”, “Infatuation”) saab temast Jeff Buckley või Thom Yorke. Siinkohal ma mõtlengi, et mis “punk funk” või “disco punk”, mis “punk”? – nimetage mulle mõni punklaul, mis räägib siiralt ja haledalt armastusest!
The Rapture hingesugulasteks on vanast ajast pigem Roxy Music ja Television. Nurgeline, pretensioonikas, aga aus ja hingeline muusika. Näiteks “Open Up Your Heart” kõlab, ausalt, nagu Righteous Brothers klõpsutamas tühje välgumihkleid.
Selle albumi taga on palju raha (maailma suurima plaadifirma Universal proge/rock leibel Vertigo, millel on maailma kõige coolim logo), seetõttu on “House Of Jealous Lovers” nüüd uuel ringil (kampaaniat toetab viieaastase bändi esimene videoklipp!). Järgmiseks singliks saab süntpop-saagija “Sister Savior” (üsna Psychedelic Furs on see). Samal ajal liigub ringi kummitav 12-tolline “The Killing”, ja ma usun, et albumi fankimad rajad “I Need Your Love” ning “Coming Of Spring” teevad sinu või minu selja märjaks juba lähiajal.
Vinüüli peal annab selle albumi välja DFA (USA) ning Output (muu universum). Viimase firma boss Trevor Jackson on ühtlasi ümbrise kujundaja.
Lõpetuseks soovin nentida, märkida ja tõdeda, et kui teil on plaanis sel aastal soetada veel üks hea album, siis….
9
