Superprodutsendid maskeerivad teismeliste iidoli Michael Jacksoniks
Popmuusikas, mida laulavad teismelised, popmuusikas, mis on suunatud teismelistele, on viimase aastaga selgelt välja sirgunud kaks silmapaistvat suunda.
Ühte neist nimetaks “mõtleva nooruki popiks”. Selle suuna esitähed on Avril Lavigne, Vanessa Carlton ja kõik teised pisikesed alanis-morissettid, kes klammerdunud kitarride ja klaverite külge, laulavad tõsistest asjadest, veidi melanhoolses maneeris ja päristunnetest ning eelistavad telesarja “Dawson Creek”, sest see on reaalsem, tõsisem ja õigem. Kõige populaarsem backstreet-poiss Nick Carter püüab kah end sinna “mõtlevasse” koolimajja puksida.
Teine suund on “pidutsev nooruk”. Need on need tegelased, kes pööranud luksatamapanevalt funky’ks ja palkavad endale sappa kredibiilseid hip-hop-persoone. Christina ja Redman. Britney ja Pharrell. N*Sync ja Nelly.
Kumba noort sõpra sina eelistad? Kas eksistentsiaalsete probleemidega rinda pistvat? Või seda, kelle lugusid mängivad stripibaarid? Viimane variant on vist… no vähemasti lõbusam?
Oma esimese sooloalbumiga “Justified” haarab funky nooruki sädeleva trooni enda alla kõige populaarsem n*sync-poiss Justin Timberlake. Ja see album, “Justified”, on kohati nii hea, et kirjutaks innukalt alla hüüdlausele “Maailma parim diskoplaat pärast “Off The Walli”! Ja see on tehtud “Thrilleri” põhjalikkusega!!”
Absurd? Ei.
Kõigepealt jagame “Justifiedi” pooleks. Ühe poole on kirjutanud ja sisse mänginud The Neptunes. Teise Timbaland (täpsustuseks: ka The Underdogs ja Brian McKnight on mõlemad siia ühe loo mätsinud). Poole sellest The Neptunesi poolest kirjutasid aga Pharrell ja Chad esialgu just Michael Jacksonile. Talle ei meeldinud need lood. Tal on, tuleb välja, kehv maitse.
Ning mida Justin, Pharrell ja Chad kolmekesi enne stuudiosse minekut diivanil lösutades kuulasid? Earth, Wind & Fire’t ja “Off The Walli” ja “Thrillerit”!
Jah, paralleelid – taustavokaalide harmooniad, need huilged, fantastiline “Rock Your Body”, isegi ballaadid muide – viivad otseteed Jacksoni minevikku ja mis siin rohkem pead vangutada, kui tõdeda, et tegu on geniaalse varastamisega. Omaaegne vaim (nii kummituse kui mõttelise seisundi mõistes) on kinni püütud ja sellele uus õhk sisse pumbatud. Käigupealt kaasa haaratud veel Bee Gees (“Last Night”, kus Justin kiljub sisikonna välja) ja imeilus N*E*R*Di b-pool (“Lets Take A Ride” – ooo!). Ja King of Pop on nüüd siis, kes?
