Nädala album
The Flaming Lips
“Yoshimi Battles The Pink Robots”
STRONG>
(Warner Bros)
The Flaming Lips tundub olevat üliõnnelik bänd. Vaatamata keerulisele
elukäigule. Ligi 20 aastat tegutsenud ansambel tootis pikalt teise kategooria
garaaži grunget ning on vaakunud ülepäeviti hinge, kui bändiliikmed tulevad ja
lähevad, sootuks ära kaovad, flirdivad – autoavarii ja heroiini abil – surmaga
või vaimselt kokku varisevad.
Rõõmsama poole pealt on neil ette näidata
üllatuslik hittlugu “She Don’t Use Jelly” alternatiiv-rock’i
maailmavallutuspäevilt (aastast 1993). Eksperimenteeriva bändi ja suurfirma
Warneri sõbralik koostöö – kompanii andis välja isegi nelikalbumi “Zaireeka”,
mille nelja plaadikest peab kuulama korraga neljalt plaadimängijalt. 1999.
aasta läbilöögi-LP “The Soft Bulletin”, mida kuulnuna kogu maailma muusikapress
lipsid jumalusteks kuulutas.
Ent vohav õnnelikkus peitub ennekõike The
Flaming Lipsi muusikas. Võtke nende uus plaat. Selle läbivaks teemaks on surm,
kuid see orkester on morbiidse kontseptsiooni juures ääretult optimistlik,
sihikindlalt naiivne ja trillerdavalt kõlav. Kõige traagilise juures – nii
IRLis kui plaadil – pumpab Flaming Lips sinusse siiralt elurõõmu.
Surmalugu
jutustab Oklahoma kolmik – frontman Wayne Coyne, bassist Michael Ivins,
multiinstrumentalist ja peamine lugude generaator Steven Drozd – läbi jaapani
manga poole kaldu sci-fi-stoori, kus pisike tüdruk Yoshimi seljatab halbade
plaanidega roosad robotid.
Monstrumite võitmiseks ja elumüsteeriumide
lahendamiseks ei kasutata siin laser-bazookasid. Ega toorest jõudu. Vaid
näiteks võbisevaid, kentsakaid, värvirikkaid ja ohjeldamatult voolavaid
elektroonilisi hääli. Muretut akustilist kitarri. Tutsakalt hüplevaid, justkui
rahulolematuid rütme. Kasutatakse rõõmustavat ühendkoori, kes toob oma
harmooniasäraga öösel päikese taevasse (“Do You Realize?”).
Ja muidugi Wayne
Coyne’i laulumaneeri ja unenäolise popmuusika võrratuid meloodiaid. Wayne ei
saa kõiki noote kätte, ja seda armsamalt ja õrnemalt need laulud – mis on
ausalt öeldes nii ilusad ja õhulised ja positiivset kosmost täis, et nad
peaksid nagu terve maailma lemmiklaulud olema! – kõlavad. Iga “Yoshimi…”
meistriteose laul peatab viivuks hingamise. Sarnane tunne võib tekkida veel
vaid hämmastusest, kui potsatad keset imelist maastikku ja… avad silmad.
Kui
te ei osta sel aastal ka ühtegi plaati, siis vähemalt seda katsuge ometi –
kuidagigi! – kuulata. 9