Brixtoni maaniline duo on korraldanud kõige intensiivsema peo.
Esimesed loetud reaktsioonid duo uuele plaadile on olnud ettevaatlikud ja vaoshoitud. OK plaat, ütlevad pea kõik, kuid ei midagi erilist. Ja ehk siin polegi midagi öelda. Sest „Kish Kash“ pole oluline, ajastut defineeriv plaat. Küll on ta pidumeeloluline heatujualbum ning mida erilist sellise kohta öelda saakski. Võib olla, mõtlen ma, pole ta isegi mingi õige Nädala Album. Vaadakem tõele näkku – “Remedy“, nende esikplaat, oli ootamatu ja lubas palju, kuid seejärel oli nendega väga kerge harjuda. “Rooty“, album number kaks, oli lihtsalt OK. Aga keegi isegi ei pettunud eriti. Ja nüüdki nõustub igaüks sellega, mida nad väärt on. Lihtsalt keegi ei hõiska sellest enam valjusti.
Kõige halvem selle plaadi juures polegi ehk nood paar tühjavõitu lugu siin-seal, vaid tunne, et teine kuulamine võtab esmakuulamise õhinast pisut ära ja nii tasapisi pisenevas joones edasi. Kuid Dizzy Rascali räpitud India-hõnguga singel „Lucky Star“ on tõsiselt hea ning „Right Here’s The Spot“ ja „Plug It In“ kehastavad Prince’i ausa kirglikkusega. Keegi ei jõua vaielda sellise haarava, ülevoolavalt orkestreeritud, kõikvõimsalt värvilise P-Funk’iga (või oleks B-Funk siin õigem nimi). Me võime muidugi öelda, et terviku asemel on siin pulbitsevate, tähelepanu nõudvate osade eklektiline summa. Aga kuulamise ajal ei loe see kuigivõrd. Nad petavad ära. Nad on meist sammu võrra ees. Nad on lihtsalt meist terasemad ja kõik.
Aga see muusika ei ole dramaatiline. Simon Ratcliffe ja Felix Buxton lihtsalt liidavad helisid omavahel, kasvatavad neid teineteise külge, mahutavad kõik ära. Too paralleel Prince’iga peab paika, kui me räägime tema suhteliselt rutiinsest party-funkist ja ei mõtle sellistele lugudele nagu „Purple Rain“ või „Anna Stesia“ või „Little Red Corvette“. Basement Jaxx ei saa iial olema nii hea, isegi kui puhttehniliselt võiks seda ju ette kujutada. Või siiski. Ma alles hakkan avastama, kui head või mil viisil head (või kas üldse head) on plaadi lõpuossa paigutatud ballaadid „If I Ever Recover“, „Tonight“ ja „Feels Like Home“. Aga uudishimu hoiab mind veel nende seltsis. Ja uudishimu viib meid küllap kokku ka tulevikus.
