NÄDALA ALBUM

Cradle of Filth
“Damnation And A Day: From Genesis To Nemesis”
(Sony)

Briti black-metallurgide mahukas kontseptsioon-album suurfirma tiiva alt.

60-liikmeline orkester, 40-liikmeline koor, 77-minutiline kontseptalbum rääkimas ühe ingli pattulangemise ja kättemaksu lugu. On 2003 - sellised asjad ei tohiks nüüd vist enam läbi minna, eks ole? Ning üleüldse on raske taibata, millega selle plaadi edu või ebaedu mõõta. On see kõik ikka päris tõsine? Või on ta camp? Mida näiteks Sony ise arvab, kui tollele Suffolki black metalile oma promomuskliga hoogu annab?

Nojah, me elame maailmas, mille turu-uuringud on kenasti segmentideks jaganud ja Suffolki black metal peaks õiguspäraselt saama selle, mis temasugustele kuulub – teismelised poisid, headbanging, air guitar... Millisest raiskamisest on selle projekti pompöösses haardes viibides tegelikult kahju. Lapsed on lapsed, nemad ei saa veel aru. See on meile teiega, tõsisetele inimestele. Koht kuhu tulla ülikondades ja õhtukleitides, osta kavaleht, istuda hämaras loozhis ja vaheajal fuajees jalutada. Siis jälle eesriie ja voogav, kuid pahaendeline "The Mordant Liquor Of Tears" avab teise osa. Seejärel trummid ja Dani Filth jätkab: "Reigning at the feast of Phantasia/Heightened pleasures were endeavoured to bow…" See muusika lihtsalt tõstab häält nagu solist ooperis tõstab häält – tahab olla oma surelikkusest suurem, tinglik, kunstlik ja kunstipärane. Ma ei tea, miks te arvate, et ma nalja teen. See on tõsine asi.

Ajal, mil klassikaline orkestrimuusika toidab oma klisheedega rammusaks Hollywoodi filme, on vastukaaluks liigutav näha, kuidas ühe sümfooniaorkestri (nad on Budapestist) hing kuradile müüakse. Muidugi on seegi klishee – kes ei teaks?… Aga ikkagi – kui see hetk tuleb ja telekast maailmalõppu näidatakse, siis pop-raadio enam aita. Ei aita rock ja disko ja R&B ja drum & bass. Siis tahate kõik kuulata Wagnerit, Stravinskit, Orffi…

Ütlen veel kord – lapsed sellest aru ei saa. 7