Epohhiloovhape-rock’i ja hip-hop-muusika ristamine.

Lõppeva aasta üks huvitavamaid albumeid tuleb valdkonnast, mis on tänavu ilmseid väsimuse märke näidanud. Värske teos Commonilt, kes on ju – või vähemasti enne seda plaati oli – põrandaaluse nu-soulful hip-hopi mees. “Electric Circus” pole enam sedasorti muusika, mille puhul pea kaela otsas ülicool’ilt nõka-nõka teeb. See on midagi täiesti uut.

Räägiks külalistest ja kaastöölistest:

Soulquariansi produtsent-muusikud – ehk siis Jay Dilla, Ahmir “?uestlove” Thompson jaJames Poyser. Nagu ikka, on Commoni albumil ridamisi Soul­quariansi tegelasi, ent nende kolme mõju on kõige tähtsam. Nimetatute back-kata­loogis on palju erinevaid ja äärmiselt maitsvaid teoseid, aga “Electric Circus” on plaat, kus nende eksperimenteerimine ja vastuhakk tavali­sele ning ortodokssele lööb säravalt õitsele. Live-instrumendid nende käes ja sünteetilised helid masinates töötavad koos finesside-rikkalt, mahlakalt ja tumedalt, hipilt ja psaikodeeli­liselt mühades.

Sonny, nu-metal-bändist  P.O.D. – jah, “Electric Wire Hustler Flower” on küll albumi kõige konventsionaalsem tükk, kuid ehtne nu-metal õudusunenägu ta pole. Taustalauljad huilgavad kui nõiad, Poyser ja Dilla kägistavad pillidest proge-krudinat.

Stereolabi laulja Laetitia Sadier – milleks kutsuda albumile indi-ingel Stereolabist? Selleks, et ta laulaks nagu Stereolabis, muidugi. “New Wave’i” refrään on puhas Stereolab ja vahepalades räpib Common tõtakal orelitega kraut-rock’il. Lihtne liitmistehe, aga geniaalne. Minu vaieldamatu lemmik siin plaadil.

Prince – kingib loole “Star *69 (PS With Love)” kitarrid ja sündid. See on õrn orgaaniline nois, pühalik ood seksitelefoni-tüdrukule, rabava, armuuimas küborgi-refrääniga. Kõige erootilisem asi, kus vanameister Prince viimase kümne aasta sees häält teinud. Minu vaieldamatu lemmik siin plaadil.

The Neptunes – kas ei kohta me The Neptunesit juba liiga sageli? Kas nad ei pööra kogu tänapäevast popmuusikat üheks-Neptunesiks? Võimalik, aga tuleme nende küsimuste juurde siis tagasi, kui poiste vorm ja tase konkreetselt alla käib.

Ja nad ei sikuta kahes Tsirkusele tehtud palas albumit enda siksakiliseks funk’iks. Ballaad “Come Close” (laulab Mary J. Blige) ja suupilliga pomp-rokkar “I Got A Right Ta” vajuvad ülejäänud albumi saundikontseptsiooniga lupsti kokku. 

Nimetame veel Commoni albumite re­sident-külalisi:Cee-Lo (minu vaieldamatus lemmikloos – sosistav ja undav “Between Me, You & Liberation”), Bilal (siin ja seal) ja Jill Scott  (pasunate toel svingiv “I Am Music”), ning jõuame Erykah Baduni.

Erykah Badu ja Commoni duett “Jimi Was A Rock Star” on minu vaieldamatu lemmik siin plaadil. Ta algab pikalt. Ja nagu So­nic Youth!!! Tudisev trumm, kolisev bass, ki­tarrikräunatused. Ja siis hakkavad nad sihitu viisiga Jimi Hendrixist laulma. Lauluviis muu­tub lõpuks huugamiseks ja üksteisest ülekarjuvaks massiivseks kisaks, kus üritavad end kuuldavaks teha ka hulluks läinud instrumendid. 8 ja pool minutit pikk ja võimas.        

Common muidugi tänab kõiki külalisi plaadipaberil, aga. Kallid külalised peaksid omakorda üle kuldama Commonit. Täna­ma. Ta andis neile kõigile võimaluse osaleda hip-hopi uues Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Bandis (mitte ainult kaanepildi pärast).10