Nädala albumid: Instrumentaalsed, andekad ja mitmekülgsed mõtlejad
Argo Vals “Tsihcier” (Eesti Pops)
Wrupk Urei “Teahupoo” (Wrupk Urei)
Võtame pildi umbkaudu 20 aasta tagusest ajast. Näiteks aastast 1989. Valitsevad muusikavoolud on heavy metal ja punk. Kuskil kõrvalhoovustes immitseb ka acid house, hiphop ja indie. Mitte ükski neist noorsugu käivitavatest žanritest ei tunnistanud sugulussidemeid ega avaldanud erilist lugupidamist alles eilsel päeval Eestis kõige kõrgemalt noteeritud muusikaosale: intellektuaalne (džäss)rock-muusika. Vabariigi muusikaelus kõige tooniandvamal sündmusel, Tartu Levimuusikapäevadel – Tõnis Kahu sõnade kohaselt “intellektuaalse rock’i reservaat” – aukohal musitseerinud Kaseke, VSP Projekt, Radar ei olnud tingimata noorte muusika, kuid esindatud suund oli kesksel kohal ja heal juhul tundis ta kergendust, et enam ei pressitud peale talle igavat tumma ja keskendunud pillimängu. Aga eks tegelikult vaevas teda märksa rohkem armukadedus pruudi õlal sibliva roti vastu (jah, rotid olid siis lemmikloomad, keda võeti isegi kooli kaasa) kui mõtted instrumentaalsest rokist.
Nüüd pilt tänasest päevast. Meie muusikaelus on peotäite kaupa instrumentaalseid punte ja ka tõsimeelset nuudeldamist. Mõned muusikutest on nii vanad, et mäletavad armastust Radari vastu. Mõned sündinud jupp aega pärast viimast taldrikulööki Kasekese kontserdil. Mitte, et selles vallas vahepealsed aastad päris tühjad olnuks, kuid praegu instrumentaalselt sõna võtvate muusikute kogus on tähelepanuväärne. Neil on suus mitmed eri keeled: proge, psühhedeelia, elektroonika, post-rock, elektroonika, funk, muidugi ka džäss. Ansamblid Raskatarsis, TNVVNÜM, Phlox, Kosmofon, conFusion, Lippajad, Trans Germanium Express, Triophonix, Talamak, Music For Your Plants, Tolmunud Mesipuu. Jne. Nende kõrval üksipäini musitseerivad Jakob Juhkam, Mihkel Kleis, Multiphonic Rodent, Rainer Jancis. Ja nii edasi minnes saaks kokku kahepäevase festivali, kus ei laulda sõnagi. Kus tähelepanu on keskendunud, lühidalt öeldes, muusika südamele, ja alles seejärel välja elamisele. Instrumentaalne, intellektuaalne, eksperimentaalne muusika on oodatud ja hinnatud. See ei tähenda banaalselt, et vanainimeste muusika on taas moes. See on üks osa teadmisest, et muusikas on vanus kadunud ja helide universumis kõik lähenemised võimalikud. Tähtsal kohal selles ringis on ansambel Wrupk Urei ja Argo Vals ja nende värsked, ajastu kombe kohaselt kategoriseerimise eest põgenevad plaadid.
Wrupk Urei – kes jagab liikmeid retro-indi-ansambliga Tartu Popi ja Roki Instituut ja varasema instrumentaalpundiga Mooses – plaat on sellegipoolest tantsumuusikaplaat ja lühikese aja jooksul juba teine kauamängiv neilt. Kaks kitarri, kolm puhkpilli, osav rütmigrupp ja tähtsale kohale tõstetud klahvpillid hüppavad ladusalt stiilist stiili. Tahtmine on lugeda “Teahupoo” stardipositsiooniks pühapäevaselt õnnelikku vintage džässrokki, aga juba järgmise tõmbega löövad nad arusaama segasemaks. Meloodia-anne ja erisuguste saundide leidmine on Wrupk Urei sõidumuusika parimad omadused ja tühimikuks see, et mitte ühelgi korral ei näi see plaat soovivat mind enda alla matta, mu teadvust valitseda, hüpnotiseerida. Võib-olla nad ei soovigi seda. Võib-olla on see aga sellest, et “Teahupoo” on pigem stilistilise mitmekesisuse ja fantaasiakülluse demonstratsioon kui ühe kooshoidva idee külge vangistamine. Mis on üks ja ainus Wrupk Urei, mille nad loost loosse kaasa võtavad? See on vaevu aimatav. Bändi oodataval meistriteosel võiks Wrupk Urei idee kuulaja enda sisse mässida, olgu ta siis peen nüanss nagu kulinaarne hõrkus või midagi vähem ähmasemat. 7/10
Argo Valsi – muusik ka kollektiivides Animal Drama, Viljandi Guitar Trio, Talamak ning Areeni tulevikutäht 2011 – seisukoht ja stiil on selgem. Tema on mees kitarriga süntesaatorihoovustes, kes jutustab tasaselt langevaid ja tõusvaid kaunismeloodiaid. Olgugi et lood võivad sarnaselt Wrupk Ureiga muuta nägu ühe loo jooksul ja ta võib liikuda ambient-hopist ja baleaarikust džässroki ja progeni, on ta autoripositsioon klaar. Maastikumaalid idüllilises muusikas, milles trillerdavad sündihelbed ja kitarrikaared, mis saavutavad tippu kolmikuga plaadi lõpus: “Pärast sih”, “Kratos”, “Sünnipäev”. Kuid ka Argo majesteetlik ja täiuslik eepika jääb suursugusest sõnavõtust mõne sammu kaugusele ja usun, et temagi meistriteos on alles ees. 8/10
