Lewis Carrolli „Alice peeglitagusel maal“ on absurdne ja vaimukas lasteraamat, kus tegutseb seitsme ja poole aastane Alice, kes satub veidrasse tagurpidi-maailma. Seal toimivad aeg ja ruum omasoodu – näiteks võib 364 päeval aastas saada sünnipäevatuskingi, mäletatakse tulevikku ja peab kõigest väest jooksma, et oma kohal püsida, edasi liikumiseks on vaja aga veel kaks korda kiiremini lipata.

Raamatut õrnas eas korduvalt lugenud inimesena oli minu üllatus väga suur, kui läksin vaatama Disney stuudio filmi peakirjaga „Alice peeglitagusel maal“. Põhimõtteliselt öeldakse „Alice’is“, et peeglitagusel maal on võimalik enne hommikusööki uskuda kuni kuut võimatut asja, aga seda poleks küll oodanud, et raamatul ja filmil puuduvad omavahel igasugused seosed, kui välja arvata pealkiri ja paar üksikut tuttavat tegelaskuju.