„Armastusega, Simon“ räägib Ameerika tuumikperekonnast, kus seksikas isa on kunagine jalkameeskonna kapten, ema on ühtaegu ilus ja tark, varateismeline tütar on tubli kokandushuviline nohik ja keskkooli lõpetav poeg on sümpaatne geipoiss nimega Simon, kes ei ole oma seksuaalset orientatsiooni veel kellelegi avalikustanud.

E-kirjades ühele anonüümsele saatu­se­kaaslasele oma saladust valenime all pihtinud Simon satub koolikaaslase väljapressimise ohvriks, kui too kogemata tema meilikasti sisu näeb. Innukas nooruk tahab kirjade mitteavalikustamise eest vastutasuks, et Simon ta oma sõbrannaga paari sokutaks. Nii peab poiss lisaks oma sisepingetele tegelema ka sõprade eraeluliste intriigidega, ka on ta armunud oma salajasse kirjasõpra – seega kellessegi, kelle identiteeti ta ei tea.

Kogu see lugu Simoni eneseleidmisest ning tema suhetest sõprade ja perekonnaga on loodud parimas Ameerika tragikomöödiate vaimus, sooja huumoriga ja südamlikult. Aga mida rohkem film lõpule läheneb, seda läilamaks kogu see kompott muutub, arenedes lõpuks lausa nii magusaks, et hammastel hakkab valus. USA suhtekomöödiat lääguses süüdistada on muidugi üsna mõttetu – see on sama loll tegevus nagu vingumine, miks jaanipäeval vihma sajab või miks Keskerakond Tallinna valitseb. Mõned asjad lihtsalt on nii, nagu nad on. Ühest küljest ajab ­muidugi närvi, et „Armastusega, Simon“ on nii turvaline, õpetlik ja „mõistev“ crowdpleaser, mille puhul on kõvasti punnitatud, et teemast hoolimata ka heterotelt piletiraha kätte saada ja et kõik „sirged“ inimesed (välja arvatud paar koolikiusajat) on imeliselt mõistvad, kenad ja tasakaalukad – vaenulik päriselu, millega kapist välja tulevad noored tegelikult silmitsi seisavad, on selle filmi roosamannast valgusaastate kaugusel. Teisalt on aga rõõm näha, et massturule suunatud USA romantilise tiinekate suhteloo peategelane on juhtumisi esmakordselt gei – selles osas võib „Armastusega, Simonit“ lausa revolutsiooniliseks filmiks pidada.

Kinodes alates 15. juunist.