Disney filmid ei ole kunagi peljanud surmateemaga tegelemist, seda alates Bambi ema minekust taevastele jahimaadele kuni filmi „Üles“ alguseni, kus Carli ja Ellie suhe näidatakse ära alates lapsepõlvest kuni vana Ellie lahkumiseni pärlendavate taevaväravate poole. Nüüd läheb „Coco“ ühe sammu veel kaugemale, sest filmi tegevus toimubki enamjaolt teispoolsuses. Mehhiko poiss Miguel unistab muusikuelust. Kuid muusika on tema peres keelatud, sest muusikust abikaasa jättis omal ajal tema vaarvanaema maha ja mees on perekonnaloost kustutatud. Miguel usub, et tema vaarvanaisa võis olla legendaarne Mehhiko muusik Ernesto de la Cruz ja varastab mausoleumist tema kitarri. Kuid nüüd saab poiss pahateo eest enda peale needuse ja leiab end Surnute Maalt. Miguel proovib sealt pääseda ja ühtlasi teada saada oma perekonna tegeliku loo.

„Coco“ pigistab Día de Muertosest ehk Mehhiko surnute päeva motiividest palju välja, ekraani täidavad surnupealuud ja neoonvärvid. Sellest hoolimata on filmi üldine värvipalett siiski üsna vaoshoitud, andes kõigele sobilikult sünge õhustiku, millesse on omakorda paigutatud mõned laulu- ja tantsunumbrid, andmaks loole hoogu ja elu juurde. Mõnes kohas on küll natuke tunda magusat klišeemaiku, kuid siiski paistab „Coco“ viimase aja animasaagist eredalt välja. Film võtab ette mitmed okkalised teemad, puudutades nii perekonna, identiteedi kui surmaga toime tulemise küsimusi. Nagu sageli Pixari filmides, on neid valdkondi käsitletud piisavalt õrnalt, nii et lapsed saaksid aru, millest jutt, ega tunneks, et neid peetakse kuidagi rumalaks või mõistmisvõimetuks. Loomulikult on filmile lisatud ka peotäis nalju, mis on mõistetavad üksnes täiskasvanud vaatajaile (näiteks monokulmuga Frida Kahlo luukere).

Pealispinnalt on „Coco“ lõbus lugu väikesest poisist, kes lippab koos luukeredega värvikas teispoolsuses ringi. Aga kuna film räägib tegelikult surma aktsepteerimisest ning meie eelkäijate mäletamisest ja austamisest, on „Cocos“ ka eheda emotsiooniga sügavaid hetki.

Kinodes alates 5. jaanuarist.