Žanri kohta, mis ei tohiks olla enamat kergemeelsest meelelahutusest, on superkangelase-filmid viimasel ajal üsna lõbuvabad. Hiljutise näitena võib tuua kas või „Logani“ kohal hõljunud mõru melanhoolia. See ei pruugi olla üldse halb nähtus („Logan“ võis ju mõjuda masendavalt, ent oli ühtlasi ka hiilgavalt hea film), aga vahel tahaks superkangelastelt ka lihtsalt suurt doosi lõbu ja lusti saada. Neoontoonidest läbi imbunud esteetikat (mis on osaliselt mõjutatud 70–80ndate koomiksitest) ning nalju ja võitlusstseene täis „Galaktika valvurid Vol. 2“ ongi häbitu suutäis puhast meelelahutust.
Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel