Seitse aastat tagasi, kui Sundance’i festivalil üritasime filmi „Püha Tõnu kiusamine“ tegijatega järjekordsel ööl festivali baarist tasuta jooke nuiata, peatasid meid äkki kaks juudi djuudi. Meist mõnevõrra nooremad, veel 20ndates, ees veidi joobunud, kuid irooniliselt läbinägelik ja ­uuriv pilk. „Me nägime teie filmi! Me oleme fännid!“ Tüübid tutvustasid end kui Joshi ja Bennyt. Uimerdades kobasin Benny festivalipassi järele, kuivõrd aju oli selleks hetkeks juba sulavõiks lahustunud. „Safdie…“ lugesin sealt kogeledes. „Mis asja… Safdie… Safdie!? Oot, MEIE oleme ju TEIE fännid!?“

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel