Nädala film:  „Ihust ja hingest“ on hea Euroopa arthouse

Ungari film „Ihust ja hingest“ oli üks tänavusi Euroopa auhinnamagneteid, mis jõudis ka võõrkeelse filmi Oscari shortlist’i.

Lisaks Berliini Kuldkarule ja FIPRESCI auhinnale peab ära mainima vähemalt Euroopa Filmiakadeemialt parima naisnäitleja preemia võitnud peaosalise Alexandra Borbély ja Camerimage’il parima operaatoritöö auhinna saanud Máté Herbai.

„Ihust ja hingest“ on igas mõttes tüüpiline hea Euroopa arthouse. Viimasel ajal aktiivselt (virtuaal)meediaruumi vallutavad jõmmkriitikud saaks mahlase kondi hambusse (kui nad vaid viitsiks seda filmi vaatama minna) – täitsa pekkis, reaalselt, kes selle iba välja mõtles!? Kõigepealt on nagu unenäod ja päriselu ­segamini, eks ­ole. Ja siis on nagu kaks tapamaja (loomulikult tapamaja!) töötajat, kes on mõlemad autistid. Ja siis on nad enne nõus ära surema kui üksteisele armastust avaldama. Kõnealuse uue kuuma retseptsioonituule kahe põletava fookusküsimusega „Kas filmist midagi aru sai?“ ja „Kas filmis paljaid inimesi nägi?“ jään ma tõtt-öelda isegi hätta. Küllap sai, kui tahtis, ja vist nägi, aga mitte selles mõttes.

Tegelikult ongi see film oma õrnas tundelisuses mõnes mõttes lihtne aasimisobjekt. Kuna peategelane, tapamaja kvaliteedikontrollina töötav Mária on tõenäoliselt Aspergeri sündroomiga, siis on tal väga raske kolleegidega kontakti luua. Naise vastu hakkab huvi tundma sama asutuse finantsdirektor Endre. Peagi selgub veidral moel, et mõlemad näevad end unenägudes hirvena lumises metsas, kus nad omavahel kohtumas käivad. Unes nähtud hirv peaks tähistama puhast sõprust, kontrollisin unenägude seletajast. Aga tekib küsimus, kuidas unenägude habras ja hõrk harmoonia pärisellu üle kanda ja kas seda üldse peaks tegema. Kas sõprus või armastus saab eksisteerida ainult unenägudes? Ja kas selline tunne on kuidagi vähemoluline ja vähem olemas kui miski, mida saab käega katsuda, haista või maitsta?

„Ihust ja hingest“ idee on igal juhul originaalne, kuid vaatajate taluvuslävi on erinev – siinkirjutaja maitse jaoks läheb film paaris stseenis oma kohati läilavõitu romantilisusega kergelt üle piiri, olukorda ei lihtsusta ka mõned absurdini viidud kunstlikud süžeekäigud, mis sisaldavad röövitud armurohtu ja agressiivselt seksikat naispsühholoogi. Kuid „Ihust ja hingest“ puhul on üks asi, millest ei saa üle ega ümber – lavastaja Ildikó Enyedi ja operaator Máté Herbai loodud peen pildikeel. Filmi tegevus loksub elegantse unenäomaailma ja tuhmi argipäeva, peamiselt brutaalse tapamaja-keskkonna vahel, pakkudes ühelt poolt kristalset, habrast, lüürilist atmosfääri, teisalt aga kainet, häiritud pilku, mis märkab halastamatult iga viga, purukest ja valet. Üks sümboliseerib pealkirjast tulenevalt nähtavasti hinge, teine aga ihu. Lavastaja Enyedi suunab meid oma põnevate vastandustega küsimuseni, kummad me siis oleme, vabad uhked loomad kaunis metsas või tapale veetavad lihakehad. Ja annab siis miskipärast oma küsimusele ka ootamatult banaalse vastuse.

Kinodes alates 15. detsembrist.