Eks inimese üks kohuseid siin ilma peal ole ikka ligimese aitamine. Selle ülla nurga alt võib käsitleda ka filmiajakirjaniku ametit, kes viskub ambrasuurile ja vaatab vabatahtlikult filmid ära, et siis oma tagasihoidlikus veerukeses ilmarahvale nõu anda, mida vaadata, mida mitte. Ega ilmarahvas nendest tekstijuppidest end suurt mõjutada ei lase, võib-olla libistab silma laisalt korraks üle avaldatud ­kelbase ja ohkab, et on mõni ikka loll, aga vähemasti on kirjutajal endal süda rahul.

Puhkuselt naastes ja entusiasmipuhangust pimestatuna otsustas siinkirjutaja ära vaadata uue prantsuse romantilise thrilleri, Arnaud Desplechini „Ismaeli vaimud“, et teilegi teada anda, missugune siis on see hõrk teos täis prantsuse kino suurimaid staare, Cannesi festivali avafilm. Tuleb tunnistada, et ülesanne oli ränk nii kehale kui vaimule. Umbes nagu hammast oleks paar tundi välja tõmmatud.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel