Juba mitmendat korda sel talvel on põhjust kirjutada Areeni veergudel meie kinolevisse jõudnud uutest ja headest Vene filmidest. Aga kui „Arütmia“ oli lausa mein­striim ja „Armastuseta“ sünge, ent siiski publikumenukas ning laiemale vaatajaskonnale arusaadav, siis noore ja ilmselgelt väga andeka kabardiini lavastaja Kantemir Balagovi debüüt „Lähedus“ on puhtalt festivalifilm ja kriitikute lemmik. Selle juba PÖFFil mõne seansiga linastunud filmi kinolevisse toomine on julge samm. Ma ei kujuta ette, et see suudaks kuigivõrd palju Eesti vaatajaid kodust välja meelitada – pole seal ei kuulsaid nimesid ega ahvatlevat teemat, lobedast jutustamislaadist rääkimata. Aga toorest energiat, talenti ja muljetavaldavalt enesekindlat kompromissitust on mitme eest.

„Lähedus“ on sotsrealismi võtmes tehtud raske ja jõuline lugu nii teemalt kui jutustamislaadilt, ja põhineb tõestisündinud lool. Filmi tegevus toimub 1990ndate teises pooles piirkonnas, kus filme on tehtud vähe – Põhja-Kaukaasias, Kabardi-Balkaaria pealinnas Naltšikis. Seal valitsevad tugevalt antisemiitlikud meeleolud ja taustal lasub musta varjuna Tšetšeeni sõda. Film räägib hiljuti Naltšikisse kolinud juudi perekonnast, kes satub probleemidesse. Esiteks tunneb peategelane, kahekümnendates eluaastates neiu nimega Ilana, et ta on nii omadele kui ka võõrastele võõras – autoremondist huvituv tunkedes tüdruk ei taha olla traditsiooniline juudi pruudimaterjal, lisaks on ta sisse võetud kabardi noormehest, mida tuleb saladuses hoida. Teiseks teatab perepoeg David oma kihlusest kohaliku juudi neiuga, kuid samal ööl noorpaar röövitakse ja nende eest nõutakse suurt lunaraha. Probleemid mõlema lapsega keeravad seni stabiilse pereelu täiesti pea peale ja katastroofilisele olukorrale tuleb kiirelt lahendus leida. Sellel on aga ränk hind nii iseseisva ja kangekaelse Ilana kui ta vanemate jaoks…

Kinos Artis alates 20. veebruarist.