Kuna selle filmi tegelased on oma olemuselt ennekõike tragikoomilised (nähtavasti tulenevalt sellest, et nad eranditult kõik on white trash’i esindajad), siis on ka vormiks valitud mockumentary. Samas räägivad lavastaja Craig Gillespie ja stsenarist Steven Rogers Tonya loo üsna suure sümpaatia ja austusega kangelanna vastu, jättes nii mõnedki ebameeldivad detailid tema kohta kõrvale ja näidates naist ennekõike kui oma ema ja ka abikaasa füüsilise ning vaimse vägivalla ohvrit. Libadoki stiil, mis näiliselt annab sõna kõigile osapooltele – nii Tonyale, tema emale, abikaasale kui ka idioodist ihukaitsjale –, on põhjendatud, sest nende mälestused toonastest sündmustest on pehmelt öeldes erinevad ja nii saavadki nende tegelaskujud filmis samuti igaüks oma tõde kuulutada. Neljas sein murtakse maha (mitte just kõige õnnestunum käik, sest ka ilma sellise trikitamiseta on lugu piisavalt tihe ja meelelahutuslik) ja kõik muudkui vaidlevad omavahel, isegi ühes ruumis viibimata – mida muud oskakski tahta filmilt, mis lubab kohe algatuseks, et „põhineb irooniavabadel, meeletult vastuolulistel ja totaalselt tõestel intervjuudel“.

Muidugi võib „Mina, Tonyale“ ette heita, et ta keerab publiku armastuse nimel naljaks päris inimeste päris eludes juhtunud tragöödiad. Eluloofilmi, seda enam, et lähiajaloost ja elavatest inimestest, ongi riskantne humoorikas võtmes teha – alati jääb õhku oht, et filmi kangelastele tehakse liiga. Aga mulle tundub, et nii segase loo puhul, kus ajaloolist tõde on võimatu välja uurida, ei ole selline lobedam ja lõbusam jutustamisvorm nii suur patt, nagu väidetakse. Seda enam et ­Margot Robbie, kes oma hiilgava töö eest Tonya kehastamisel ka Oscarile kandideerib, mängib oma kangelannat suure armastuse, kire ja sisemise põlemisega.

Kinodes alates 26. jaanuarist.