Animatsioonižanris oli eelmine aasta erakordselt tugev. „Vaiana“ lummas Lin-Manuel Miranda muusikaga, „Kubo ja kaks pillikeelt“ hiilgas imekauni pildikeelega, Jaapanist laekusid animelegend Hayao Miyazaki stuudio Ghibili „Punane kilpkonn“ ja uueks Miyazakiks hüütud Makoto Shinkai „Sinu nimi on...“. Kõige krooniks teatas vana Miyazaki ise, et naaseb pärast järjekordset pensileminekut lavastajana, ning Oscari võitis üleüldse kõnelevate loomade kaudu rassismist jutustav „Zootropolis“. See virvarr aitab pisut selgitada, miks selline väike pärl nagu „Minu elu Tsukiinina“ üsna vaikselt suuremast rambivalgusest mööda hiilis.

TSUKIINI JA TA SÕBRAD: Pärast ema surma saadetakse 9aastane Icare, hüüdnimega Tsukiini, lastekodusse, kus ootavad teda uued sõbrad, kelle elu ei ole samuti olnud lihtne. Foto: Must käsi 2 OÜ

Šveitslase Claude Barrasi täispikk debüüt räägib Icare’i nimelisest väikesest poisist, kes satub vägivaldsest alkohoolikust ema surma järel lastekodusse. Seal sõbruneb ennast Tsukiiniks nimetada paluv laps kamba elu ebaõiglusest puretud eakaaslastega, kes on kõik rohkemal või vähemal määral katki. „Minu elu Tsukiinina“ lugu üksinda oleks ehk liiga vaikne ja lineaarne, rõhutatult ja kurval kombel usutav, et suuremat tähelepanu köita. Filmi trumpkaardiks on aga vormi ja sisu võimas kontrast. Pildilt võiks tegemist olla kõige armastusväärsema lastefilmiga, mida laupäeva hommikuti pisipere tähelepanu haaramiseks televisioonis näidata. Kogu värvikirevuse keskel vaatab „Tsukiini“ aga julgelt tõtt ühe keerulise teemaga teise järel lastevastasest vägivallast ja nende ärakasutamisest isiklike üleskasvamisega seotud murede ja vastassugupoole vastu tärkava huvini.

Ei kõla nagu õdus peremeelelahutus? Seda püsivat vale-eeldust animatsiooni suhtes „Minu elu Tsukiinina“ ka jõuliselt lammutab. Kogu nukra tausta juures ei ole tegemist pelga depressioonitekitajaga, vaid selles filmis on rohkelt laste silmade kaudu nähtud helgust, heasoovlikkusest sündivat lootust ja sooja huumorit.

Ärge laske seda suurepärast väikest kunstiteost mööda – tegemist pole lihtsalt aasta ühe parima animatsiooniga, vaid ühe aasta parima filmiga üleüldse.

Kinodes alates 17. märtsist.