Austria filmirežissöör Ulrich Seidl on mees, kes eemaldas piiri dokumentalistika ja draama vahel. Ta kasutab reaalselt eksisteerivaid inimesi ning paneb nad poolfiktiivsetesse olukordadesse või pikib dokumentalistika vahele väljamõeldud stseene amatöörnäitlejate naturalistlikult mahlakas esituses. Seda selleks, et välja tuua mõne inimese või nähtuse tõeline olemus või selle olemuse lahjendamata kontsentraat kogu oma absurdsuses ja naeruväärsuses. Ta kuulutab julgelt, et otsib oma filmidega võimalust näidata tõde, vähemalt sellisena nagu tema seda tajub. Ükskõik kas see pilk, millega tema elule ja tõele vaatab, vaatajale meeldib või mitte.