Władysław Szpilman, Ray Charles, Truman Capote, Idi Amin, Harvey Milk, ­George VI, Abraham Lincoln, Ron Woodroof, Stephen Hawking, Hugh Glass, Virginia Woolf, ­Aileen Wuornos, June Carter Cash, Elizabeth II, Edith Piaf, Leigh Anne Tuohy, Margaret Thatcher – mis on neil ühist?

Kõigi nende ajalooliste isikute kehastamine on toonud käesoleval aastatuhandel parima näitleja Oscari. 34st pooled ehk 17 on antud reaalse inimese kujutamise eest ajaloolises filmis. Ameerika traditsioonis peetakse näitlejaameti absoluutse meisterlikkuse kinnituseks mitte niivõrd karakteri psühholoogilist nüansseeritust (mis võib küll muuga kaasneda), kui täielikku füüsilist transformatsiooni, ümberkehastumist tundmatuseni.

Selle põhjal otsustades võib Gary ­Oldman (pildil) Winston Churchilli kujutamisega filmis „Süngeim tund“ oma esimesest kaua oodatud kuldmehikesest ilma jääda vaid siis, kui tal nüüd viimasel hetkel mõni ahistamisluukere kapist välja peaks kukkuma.

Oldmani Churchill on tüütu, pirtsakas vanamees, kes peab vana hea Inglis­maa päästma natside pealtnäha peatamatu pealetungi eest. Hüpnotiseeriva rollilahenduse taga on üsna traditsiooniliselt ette kantud ajalooliste sündmuste ülevaade, millele on kange ­kiusatus anda inglaste eneseuhkusele nii vajalikku post-Brexiti spinni. Sakslased on vallutanud Euroopa, nõunikud ­suruvad Churchil­lile peale vajadust astuda läbirääkimistesse Hitleriga, aga pärast seda, kui õnnestub oma mehed Dunkirkis Mandri-Euroopast tagasi saarele tuua, jõuab Churchillile kohale kindel arusaamine, et sakslaste ülemvõim tuleb purustada. Churchill kütab liigutavas metroo­stseenis üles lihtrahva rahvuslikud tunded, lubab Alamkojas peetud kuulsas kõnes rahvale vaid „verd, vaeva, pisaraid ja higi“ ning propagandistlik unistus uuest Briti impeeriumist hajutab tähelepanu ees ootavatelt raskustelt.

Kinodes alates 2. veebruarist.