„Pärilik“ on üks selline film, sest kinost lahkudes tundub isegi inimeste rahulik siblimine tänaval halvaendelisena. Kõik need inimolendid asjatavad pahaaimamatult ja ei tea midagi sellest, et meie maailma juhivad mingid arusaamatud tumedad jõud ja meil on lihtsalt vedanud, et kanname õndsa teadmatuse silmaklappe ning elame ja sureme hea õnne korral nii, et keegi meie vastu huvi ei tunne.

„Pärilikus“ näeme tuumikperekonda, milles pole kõik kaugeltki korras, aga vähemalt teeseldakse enda ja teiste tarbeks. Inimese alalhoidlik instinkt on püüda luua, ehitada, koos hoida. Tekitada enda ümber väike korrastatud ruum, kus kehtivad arusaadavad reeglid. Kahjuks selgub aga, et perekonna varalahkunud vanaema ei ole selline väikekodanlik asjade seis rahuldanud ja ta on avanud nii mõnegi ukse, mida pole enam võimalik kinni lükata. Ilmnevad aastakümnete pikkused pained ja pinged ning pereliikmetel ei jää muud üle kui meeleheitlikult pealt vaadata, kuidas mingi suurem käivitunud masinavärk neil kontrolli käest rebib. Järgneb tõeline luupainaja.

Üks „Päriliku“ võlusid on varjamine – midagi ei seletata liialt – ja jääb mulje, et meie inimmõistusele polegi antud lõpuni mõista, kuidas tumedad jõud täpselt tegutsevad. Nende tahe on meelevaldne ja halastamatu. Filmi absoluutne staar on aga Toni Collette, kelle pereema on nii tugev roll, et võtab sõnatuks. Kas nüüd on aeg selleks küps, et päris draama- (ja komöödia)näitlejad võiksid saada järgmise aasta alguses kõrgelt hinnatud ka osatäitmise eest mõnes õudusfilmis?

Kinodes alates 22. juunist.