NÄDALA FILM | „Pärilik“ nihutab vaatajal reaalsuse paigast
Õudusfilm, nagu iga teine fantastikažanr, tegeleb põhiosas sellega, et pakkuda nägemust mingist teisest, meie reaalsusest väljaspool eksisteerivast maailmast. Näidata meile keelatut, mõistetamatut ja võõrast. Tavaliselt päädib üleloomulike jõudude ja elukate ristamine meile harjumuspärase tegelikkusega pelgalt mõtteharjutusega, et mis siis oleks, kui... Vahel harva suudavad õudukad aga reaalsuse vaatajal paigast nihutada, nii et ümbritsevat maailma on pärast võimalik mõnda aega vaadata ainult muundatud kujul.
„Pärilikus“ näeme tuumikperekonda, milles pole kõik kaugeltki korras, aga vähemalt teeseldakse enda ja teiste tarbeks. Inimese alalhoidlik instinkt on püüda luua, ehitada, koos hoida. Tekitada enda ümber väike korrastatud ruum, kus kehtivad arusaadavad reeglid. Kahjuks selgub aga, et perekonna varalahkunud vanaema ei ole selline väikekodanlik asjade seis rahuldanud ja ta on avanud nii mõnegi ukse, mida pole enam võimalik kinni lükata. Ilmnevad aastakümnete pikkused pained ja pinged ning pereliikmetel ei jää muud üle kui meeleheitlikult pealt vaadata, kuidas mingi suurem käivitunud masinavärk neil kontrolli käest rebib. Järgneb tõeline luupainaja.
Üks „Päriliku“ võlusid on varjamine – midagi ei seletata liialt – ja jääb mulje, et meie inimmõistusele polegi antud lõpuni mõista, kuidas tumedad jõud täpselt tegutsevad. Nende tahe on meelevaldne ja halastamatu. Filmi absoluutne staar on aga Toni Collette, kelle pereema on nii tugev roll, et võtab sõnatuks. Kas nüüd on aeg selleks küps, et päris draama- (ja komöödia)näitlejad võiksid saada järgmise aasta alguses kõrgelt hinnatud ka osatäitmise eest mõnes õudusfilmis?
Kinodes alates 22. juunist.